Ühe klaveri lugu. Sõnadeta laulud. Felix Mendelssohn 200

Anname häälevärinal teada, et ühe ühise ettevõtmise kaasabil on sündinud projekt, mille käigus on saanud endale uue elu meie maja väärikas eas Beckeri klaver.

Sain palju kasulikku ja harivat infot Jõhvi Kontserdimaja häälestaja Veli Sarve käest- aastal 1941 oli Peterburis alguse saanud klaveritehas, mille esmeste pillide seas valmis ka meie maja instrument- dokumentide järgi siis ajavahemikus 1853- 1855. Seega tegelikult isegi 10 aasta varem, kui meile esialgu teadaolevatel andmetel.

Nüüd on meie mõisahotellis endale uue kodu saanud väärikas eas iludus, mille (või on siin õige öelda pigem "kelle"?) efektne palisandrist spoon on kaetud ehtsa niiskuskindla Shallek lakiga, mille/ kelle valged klahvikatted on elevandiluust ning mustad klahvid on valmistatud eebenipuust.

Klaver saabus meile eelmise aasta talvel ja asub uhke katteriide varju peidetuna Sakstekambris- viimaste mõisaomanike Leslide valvsa pilgu all, kes on maalidele üles joonistatud 1857 aastal. Seega, on meie Sakstekambris väärikad eakaaslased kokku saanud :)

Muide, ma õppisin täna uue sõna: vürbel. Kes teab, mida see tähendab? Esimeseks vihjeks on see, et see on seotud klaveriga... Ikka ei tule? :) No teine vihje on see, et see on seotud klaveri hingeeluga... Ikka ei tea??? :))) Tegelikult ei peagi teadma- tegu on häälestuskruvidega, mida pungutades saab anda kellele õige kõla. Pildilt näed vürbleid siin vasakul kõrval.

Nüüd aga SÕNADETA LAULUD.

01. oktoobril kell 16:00 toimub MTÜ Muusikasõprade Seltsi sarja "Kammermuusika mõisakoolides" raames kaunis kammerkontsert. Loe enam:
http://www.kammermuusika.ee/index.php?p=41

Klaveril: Kadri-Ann Sumera
Esitlusele tulevad:

Ludwig van Beethoven – Variatsioonid F-duur op. 34
Felix Mendelssohn-Bartholdy – Sõnadeta laulud
Edvard Grieg – Lüürilised palad
Lepo Sumera – Liblikas, kes ärkas talvel üles.

Siinne värvikas valik on kokku pandud kolme sajandi heliloojate muusikast. Beethoveni teema ja kuus variatsiooni on igaüks väga erinevad, justkui väikesed terviklikud omaette teosed, millel igaühel selge vorm ja oma lugu jutustada.
Felix Mendelssohn, kelle kahesajandat sünniaastat üle maailma sel aastal tähistatakse, on kirjutanud mitu nooditäit sõnadeta laule – nii nimetab ta neid teoseid sellepärast, et tegelikult lauljat pole, kuid ülesehituselt (selge viis ja saade) ja meloodilisuselt meenutavad need lühipalad tõepoolest laule.
Norra rahvusromantiku Griegi Lüürilised palad meenutavad rännakut läbi helilooja maalilise kodumaa. Matkaja satub oma teel nii metsa kui mägedesse, rahvapidudesse ja pulmadesse, imetleb liblikat või linde, kohtab mäetrolle ja haldjaid, mõtiskleb omaette ning tantsib meeletuid tantse.
Need pisikesed hurmavad palakesed toovad naeratuse huulile ning pildid silme ette. Ka eesti helilooja Lepo Sumera maalib oma lastepalas „Liblikas, kes ärkas talvel üles“ pilte: vaikne talveüksildus, nukra liblika laul ning lõpuks taas uinumine.

Kaunist kontserdielamust!
.

Hang nagu härg magas akna taga :)

Jõudsin pealkirja ära kirjutada ja tabasin end mõttelt, et ma nii pealkirjades kui ka tekstis sees tsiteerin parajalt palju erinevaid laule. Seega võib õigeks pidada ka seda laulusalmi peidetud väidet, et: "Suvi läks kui unenägu, tantsides ja lauldes..." :)

See, et suvi on nüüdseks otsa saanud (mõned ilusad päikesepaistelised ilmad seda enam ära ei peta), on selgemast selgem. Et mis hang? Jah, kohe päris lumine hang, mis rahe näol 10 minutiga maha sadas. Fotokas oli mul küll kaasas, kuid... autos. Siis, kui rahevalamisse väike paus tekkis, siis sain fotoaparaadi ka kätte..

Just mõni hetk enne padurahe sadu kutsusin tüdrukuid taevast vaatama- päike paistis ja mere kohal olev taevas oli tume- tume sinine. Keegi ei osanud selle kauni värvi taga aga rahetormi näha :)

.

Ahjaa... meil esimesi päevi ka uus admionistraator tööl. Saage palun tuttavaks, ta nimi on Anu. Palju jõudu talle ja meile ka :)

Reedene rõõm!

Mingist laulust on mul meelde jäänud, et reedel pidi olema reedene rõõm. Rohkem ma sellest laulust ei tea ja viisigi ei mäleta, kuid see polegi oluline.

Reede on vist enamuse inimeste lemmikpäev- saabub ju siis kauaoodatud nädalavahetus. Minu jaoks sai tänase päevaga ühele poole ka uute adminni-kandidaatidega vestlusvoor. Kokku sain 18 avaldust, millest kolm ei vastanud telefonile, millest kaks eesti keele oskamatuse tõttu kohe välja jäid. Kõik ülejäänud, ükskõik kui lootusetu mõni neist võis tunduda, kutsusin ma aga välja.

Mis tähendab selles kontekstis siin lootusetu? Ei, mitte et inimesena, vaid kandidaadina lootusetu. Lootust pole siis, kui inglise keelt ei valda. Lootust administraatoriks saada pole ka siis, kui puudub töökogemus- selles mõttes, et pole kunagi töötanud.

Kusjuures üks mu esimesi kandidaate oli meie blogi lugenud ja ka seda mu viimast sissekannet! Seega sai talle suur plusspunkt kirja, just nii nagu lubatud :)

Nüüd on kõik sõelutud, tööpäev on selja taga ja "reedene rõõm" võiks nagu alata... aga jube kehva on olla, pea valutab ja haige inimese tunne on ka... Kardan, et jään haigeks. Jah, mul oli üks rõõmurullist kandidaat, kes peale 15 minut kestnud vestlust teatas, et tal on 39 palavik!!! "No tule taevas appi!", oleksin tahtnud seepeale hüüda. Inimene, mis sul viga on, et tuled haigena teisi ohtu panema!!!

Ma ei mõista seda. Pakun, et tema ka ei mõistnud, mis selline palavikuga inimeste hulgas seiklemine endaga kaasa toob- muidu oleks ta selle maha vaikinud, mitte uhkelt teatanud. Selle info peale lõppes see intervjuu enne oma lõppu... Kallid, inimesed, ärge ronige haigena ei sõpradele külla, ei poodi, ei tööle, ei tööintervjuule, ei töötukassasse. Mitte kuhugi- see on täiesti vastutustundetu! Istuge kodus ja ravige end. Urr..

Aga minul on valik tehtud. Annan teisipäeval inimestele telefonitsi teada... kui ma nüüd haigeks ei jää ;) Hoidke mulle pöialt!

Algab vestlusvoor uue adminni kohale...

Mõnikord tunnen ma nii kirjutades kui ka rääkides puudust neist emotsioone edasiandvatest koonidest, mida me MSN-is kõik kasutame... Tean, tean, et ma niigi kasutan väga palju smaile, et kuhu siis veel need ülejäänud, kuid... aga kuidas muud moodi ma annaks edasi oma meeleolu nende teemade ja momentide kohta, millest kirjutan? :) Teil jääks ju pool taustsüsteemist saamata.

Miks sellega vestlusvooru teemat alustasin? Seetõttu, et pealkirja lõppu oli kange tahtmine panna sellist ikooni, kus mõtlik smail pööritab silmi.... no ma päris seda ei leidnud, mida mõtlesin, aga ka see smail: " " ajab asja ära... Noh, et nagu ei teaks, mida sest oodata...Sest ma ei tea, tõepoolest, mida nüüd kahelt järgmiselt päevalt loota võib.

Ei mäletagi, millal nii palju elulookirjeldusi sain, kui seekord. Vanasti- paar või poolteist aastat tagasi tuli kuulutuse peale üks inimene kohale. Pidin ta tööle võtma, sobis ta või ei sobinud antud kohale... (ikka sobis ;)).

Kuidagi väga tasavägiselt jagunesid saabunud CV-d suhteliselt tugevateks kandidaatideks ja siis suhteliselt nõrkadeks. Proovisin nad mõlema päeva peale võrdselt ära jagada.

Leidsin netist mõned näpunäited, mida silmas pidada tööintervjuul. Juhul, kui on nüüd keegi, kes valmistub põhjalikult meie neljapäevaseks ja reedeseks kohtumiseks, ehk on lootust, et komistatakse ka meie blogile. Siis tuleb seda mulle selge ja valju häälega intervjuul teada anda. Kodutöö tegijad saavad plusspunkte :)

Kuidas minna tööintervjuule.

1.
Riietu korralikult, ametlik riietus on oluline. Meestel vähemalt lips ja triiksärk, naistel ühes stiilis jakk ja püksid või seelik, all triiksärk.

2.
Ehted, rõngad, tatoveeringud – neid ei maksa rõhutada. Kui võimalik, peida need või eemalda vähemalt intervjuu ajaks. Naised – meik olgu minimaalne.

3.
Tea, kelle juurde sa intervjuule lähed. Võta internet lahti ja uuri natuke selle asutuse kohta, kuhu sind kutsuti. Sult oodatakse, et sa tead ühtteist. On oluline, et kodutöö oleks tehtud.

4.
Räägi selgelt ja kõlavalt. Kui sa pole endas kindel, harjuta sõbraga enne vestlust. Vasta küsimustele täpselt ja konkreetselt, ära räägi liiga pikalt. Ära sega intervjueerijale vahele.

5.
Ole valmis tüüpküsimusteks. Tihti küsitakse sult, mis sa arvad, mis sa viie aasta pärast teed või kelleks lapsena saada tahtsid, samuti miks oled sina just parim kandidaat sellele tööle. Tihti palutakse sul ka endast rääkida, tee endale selgeks mõned pidepunktid.

6.
Tunne ennast. Proovi end vabalt tunda, ent tea kuidas sa räägid. Kui sa kipud närveerides kokutama, proovi seda vältida või vabanda intervjueerija ees kui see juhtub. Loodetavasti jätkub intervjuu pärast seda lõbusamas meeleolus. Kui sult midagi küsitakse ja sa ei tea nii kohe vastust, võid julgelt öelda, et ei tea või et ehk räägiks sellest hiljem. Ausus ennekõike.

7.

Mine kohale õigeks ajaks või natukene varemgi.

8.

Kui sul on cv-sse märgitud soovitajad, teavita neid kindlasti, juhul kui intervjueerijal peaks huvi olema neile helistada, teavad nad selleks valmis olla.

9.

Ära näri nätsu. Kui närisid seda eelnevalt, et hingeõhku värskena hoida, poeta see lähimasse prügikasti või palu enne intervjuu algust intervjueerijalt, kuhu sa selle panna võiksid.

10.

Lõhnasta minimaalselt, kui üldse.

SOOVIGE PALJU EDU MEILE :)

Maagiline kesknädal 09.09.09

Nii nagu iga teinegi hommik ärgates- veidike unest toibudes ja seejärel tirides sülle arvuti, mis eelmisest õhtust voodi ette põrandale ootama jäi, et vahepeal (uneajal) saabunud meilide ja ka ilmauudistega kohemaid kurssi saada. Esimene uudis, mis postimees on-linest vastu vaatas, oligi see, et täna, mõned minutid tagasi, oli olnud tohutu maagiline hetk. Ja mina magasin oma tohutu hetke maha! Mõelda vaid.... mis elu see on :))

Aga minu, ja veel hulga inimeste, maagilised hetked leidsid aset hoopiski nädalavahetusel, ja- jaa, räägin James Werts & Band´ist. Meie ettekandja Margit väriseb veel praegugi saadud emotsioonist ja vähemalt veel täna keskpäeval oli ta orkuti sõnumiks, et ta ei saa sündmusest üle ega ümber :)) Kes veel ei tea, siis kui kuulete lisaks Jamesi nimele kusagil ka Ivo Lille ja Tõnu Halliku nime, siis tasub minna! Kasvõi silmad kinni!

See, mis feelinguja muusikaga nad meie armsa restorani täitsid, oli lihtsalt sõnulseletamatu- kui juba kokk tuleb köögist välja baarileti taha kaasa tantsima, siis peab see midagi täiesti ja totaalselt head olema. Küsite, et milles see hea siis seisnes? Et kas mustas poisis, kas saksofonis- paljud peavad ju saksofoni väga seksikaks pilliks, või hoopiski kitarristi popis soengus? Jah, teil on õigus- kõiges selles ja mitte ainult!!

Muusikapalad, mida ette mängiti olid kõik tegelikult ju kõrvale rohkem või vähem tuntud. Kuid see esitus, need soolod, see improvisatsioon... See kõik oli kokku väga vägev kokteil... Jazzu vahele natuke Jamaicat, natuke Stingi, vürtsitatuna souli ja bossanovaga... Ei taha küll ühtegi eelmist esinejat solvata, kuid eks võib asjal ka viimatises maitse man`olla, aga tundus, et sel nädalavahetusel sai toimuma meie kõige- kõigem kontsert... Nii kahju oli, et muusikutel oli sel õhtul ees veel teinegi kontsert Tallinnas, nii ei saanud nad kauemaks jääda ega seltskonda sulanduda... Mis meie juures tegelikut tavaks on :)

Kusjuures ei maganud ma täna oma maagiat siiski maha. Tagantjärgi oli neid hetki lausa kaks- esiteks: päästsin täna kimbatusest kolm ilusat liblikat. Nad tulevad päikese kätte akna peale sooja ja ühel hetkel- pakun, et nad ise sellest arugi ei saa, on nad kuidagi sattunud täiesti teistsugusesse maailma, mis siis antud juhul oli minu armas sassis kabinet :)

Laperdavad oma õrnade tiibadega, mis on pika eluga juba pea et läbipaistvateks kulunud, kõigest jõust mööda aknaraami üles ja alla, uuesti ning uuesti, kuid pole sest tolku midagi... Ei oska nad samamoodi nõiduslikult (loe: maagiliselt) tagasi oma tuttavasse maailma sattuda... Siis peavad nad üle elama tohutu hirmu inimkäte näol, mis neile järjekindlalt lähenevad ja ta oma pimedasse pihku sulgevad. Aga siiski leiavad need narmendavad ja läbipaistvad tiivad niipalju jõudu, et trepi peal avatavatest pihkudest üles taeva poole tõusta... Teate, nii ilus oli- mu maagiline hetk :)

Teine moment oli koju minnes. Suudan tihtipeale peale peale ukse lukku keeramist midagi tähtsat siiski veel oma tuppa unustada- täna võtit peale ukse lukustamist korraks veel käes hoides, enne kui kotipõhja ta ära panna, mõtlesin läbi, et kas kõik asjad said võetud. Kõige paremad on need momendid, kus lähen autoni ja... autovõtit pole. Või siis olen jõudnud juba väravast välja ja hakkan mobiili otsima. Korra on ka juhus olnud, kus tagasi keerasin, oma tuppa läksin, kuid siiski sealt telefoni ei leidnud. Uuesti autos siis oma kotisisu kõrvaistmele laiali laotades tuli telefon ikkagi kotisügavusest välja. Seega ei pööra ma kunagi enam enne tagasi, kui ma pole oma koti põhjalikult läbi otsinud...

Seekord siis veendusin veel ukse taga seistes, et kõik asjad on seekord õnnelikult kaasas ja jätsin adminni Kristiga "jadaega", ning astusin vapralt uksest välja. Vaatasin, et muru oli värskelt niidetud ja järg oli jäänud veidike siiapoole suvepaviljoni, märkasin veel niitmata muru sees valgeid vahvaid seenemütse. Ja neid polnud üks- terve muru oli hajutatult, kuid siiski täis selliseid vahvaid seenemikke :) Ei saanud muudmoodi,kui kiskusin kotist fotoaparaadi välja (pange tähele, see oli mul kaasas) ja hakkasin pilte klõpsima. Päike oli madalal ja ikka tekkis mõni vari fotoaparaadist endast seenemiku peale. Egas midagi, tuli külili hakata ja võte purki püüda läbi rohuliblede...

Kätte sain! Minu teine maagiline hetk :) Hiljem autos rooli keerates tundsin, et sõrmenukid kihelevad- olin seeni läbi liblede pildistades end kõrvenõgesega ära kõrvetanud... Ojee... ma elan!! :)))
.

Kõik, kõik on uus septembrikuus- ka väike Saka Sügis- Jazz :)

Mina, nagu arvestatav enamus teist, ei alustanud täna kooliteed... Ja seega polnud ka tänane kuupäev kuidagi teistmoodi kui kõik eelnenud kuupäevad. Tööle sõites helistas mulle aga minu endine õppejõud ja diplomitöö juhendaja ning jutu lõpuks soovis mulle ka head 1. septembrit!
.
"Ahjaa... täna on ju esimene september!", tuli mulle meelde... :) Kohe meenus ka üks luuletus, mida sai algklassides õpitud:

Kõik, kõik on uus septembrikuus- siis ranits uus, uus koolipluus. Kõik, kõik on uus septembrikuus... :))

Soovime kõikidele kooliminejatele vahvat kooliteed, palju uusi teadmisi ning kõige paremaid hindeid!!

Meie omaltpoolt aga pakume, tõmbamaks kokku rõõmsat ja tegusat suveaega, tähistamaks värvilise sügiskuu algust, loomulikult õnnitlemaks kõiki kooliteele asujaid, vahvat sügis-jazzi:

05. septembril 2009
kell 17:00
SAKA VÄIKE SÜGIS-JAZZ,
kus esineb tuntud eestimaistest muusikutest koosnev kollektiiv, kes just selleks esinemiseks ja koosluseks on endale andnud nime- "International Sounds" ehk "Rahvusvahelised Kõlad"

Daamid ja härrad! Lubage esitleda:
James Werts - vokaal ja basskitarr
Tõnu Hallik - kitarr
Ivo Lille - saksofon

Mängimisele tuleb valik jazzi ja soulmuusika vallast, lisaks bossanovat ja popmuusikat kantuna spontaansest improvisatsioonilisusest. Kontsert kestab orienteeruvalt 70 minutit.
Pileti hind Piletimaailmast ja Piletilevist: 100.- krooni.

TULEB JÄLLE END TULEMA ASUTADA!
.

Puhkusepuzzle venitab suve pikemaks :)

Jah, just- preagu tegelen uudiskirja laialisaatmisega... Ilmajaam, keda kunagi küll 100%- liselt võtta ei saa, lubab sooja ja pikka sügist. Mina kaldun aga siiski ilmajaama pigem uskuma kui mitte uskuma... ja nagu meie suvistest kultuuritoimingutest tagasivaatavalt õppida võib- mõõdukas optimism päikeselise ilma suhtes õigustab end siiski ära- kõik meie kontserdid ja etendused kulgesid ilma vihmata... :)

.

Seetõttu otsustasime siin, et pikendame oma seni veel kuni 31. augustini läbi Kalevatraveli kehtivat puhkusepuzzle paketti septembrikuusse. Kuid sel korral siis reisibürood mitte asjasse segamata, vaid teeme seda ise. Otse ja omadega! Terve septembri!

Hind jääb samaks, paketi sisu jääb samaks... :) Olge head- nüüd tuleb tulla!

.

Etterutates vihje veel põnevale, tegustat suve kokkuvõtvale toimingule, 5. septembril. Täna sellest siin pikemalt ei kirjuta, aga meie kodukal on juba info väljas ;)
http://www.saka.ee/

Valgre maagiline õhtu...

Kell on veidi üle südaöö, istun voodis- läpakas süles ning käepärast kruus kuuma teega. Soe vann on juba võetud ja nii mõnus on oma maagilist Valgre- õhtut niiviisi pikendada... jagades emotsiooni siinkohal teiega :)

Tean, tean- nii mõnigi teist mõtleb, et midagi muud ei ole teha või??? Ah, ma olen kord juba selline :) Üks asi on ka see, et kui juba fotoaparaadi välja võtan ja pilte teen, siis tahan samal õhtul niikuinii vaadata, et mis siis ka pildile jäi... ja niimoodi võitegi suurema osa postituste alt leida päris hiliseid kellaaegu...

Sättisin ennast seegi kord ise pileteid müüma, siis näen ära kõik kohaliku rahva ja saan ka inimeste meeleoludest osa. Seekordne kontsert oli väga rahvarohke. Poole viie ajal saatis Kontserdimaja Keio mulle sõnumi, et eelmüügist oli selleks ajaks müüdud juba 53 piletit. Meilt hotellist oli tellitud 42 ja praegu tean seda, et päris paljudele inimestele müüsin ise kohapeal.

Inimesed tulid ja imestasid, et kuidas piletihind, 50.-krooni nii kontserdi kui kino eest, nii madal on? Et muidu poleks ehk tulnudki... Mul oli heameel siis ja ka nüüd siin blogiveergudel öelda, et Kohtla vald pani oma õla kontserdikorraldamisele alla ning Kontserdimaja poolt toodud kinotehnika arvelt saime ka sponsorikorras hea hinnaga võimenduse Mattiseni lauldud lauludele taha :) Ühtsuses on jõud! Muide, aga niiviisi me siin Ida- Virumaal toimetamegi. Kogu aeg- kõik koos :)

Kui palju aga kõik kokku oli, polnud mahti arvutada, tahtsin ise võimalikult palju nii Mihkel Mattiseni kontserdist kui ka öökinost osa saada.... Pakun praegu umbes, et.... 137 tükki. Loen homme ära, siis lisan siia ka ige numbri, eks :)

Esimese asjana, mis Mihkli lavaleasudes silma paistis, oli erekollane päikesevihk, mis oli endale "pesa" teinud just Jõhvi Kontserdimaja bänneri kollakas- rohelise tausta peale. Näe, Päikesejänku :), just nii ma seal mõtlesin ja läksin seda "jänkut" fotokasse püüdma...

"Helmi, mulle õpeta, kuidas saaks kord minust tantsija, sest on vallanud mind dzässirütm ning see võluv muusika."

Üks esimesi laule, mis meie laululavalt Mihkel Mattiseni esituses kõlas, oli Helmi. Mulle endale on see laul juba ammusest lapsepõlvest meeldinud, nimelt, mu vanaema nimi on ka Helmi :) Saime ka tänu Mihkeli jutuvestmistele laulude vahepeal teada, et see on üks vähestest rõõmsatest lauludest, mis Valgre sulest noodipaberile sai pandud... Seda suurem sai mu äratundmine ja rõõm...

"Ma tõstan klaasi, sest olen täna kurb. Ma tõstan klaasi, sest pettis mind mu arm. On keegi teine keda armastab ta on keegi teine ja ma nõnda üksinda..."

Nii, nagu ei oska ma seletada, mis põhjusel vihkan ma laulu: Sind ainult palun isa, ära joo purju ennast..., siis Valgre "Joogilaul" meeldib mulle küll väga... Kas asi on meloodias või harmoonias või sõnades, ei oska ma öelda :) Ja jällegi tänu Mihkli heietustele palade vahepeal saime teada, et see Joogilaul on esialgses variandis olnud puhas viinavõtmise lugu.

"Ma võtan viina, su terviseks mu neid, et õnne saaksid sa leidma eluteel. Mis sest et jäädvalt sinust lahkuma ma nüüd pean ma võtan viina soovides sul head."

Mihkel Mattisen sai suure ja rõõmsa aplausi osaliseks. Jättis ära selle osa, kus peale viimast laulu lavalt ära minnakse ja tagasi tullakse ning esitas omapoolse aranžeeringu Helmist... ja Bachist?

Kell üheksa algas kinoseanss. Ei müüdud seegi kord ei popcorni, ei coca- colat. Saka mõisa Suvepaviljon oli jällegi pakkumas kuumi jooke, pistaatsiasaiakesi ning Vana Tallinnat... :)
Ning kõik need publiku hulgast, kes minu kombel varustasid ennast tõsise talvise sulejopega, ei pidanud külmatundega võitlema, ja said 100% filmi nautida... Tõsi ta oli- õhtud on juba väga külmad.

Mul endal oli filmi näha juba teine kord, kuid arvatavasti umbes samal ajal, kui ta filmitud sai ja kinolinadele paiskus- seega siis 1993 aastal. Või nii. Aga täna oli kõik teistmoodi.

Peale selle, et kinosaal õues asus, oli hoopis omamoodi see, et rohutirtsud siristasid keset kinoseanssi põõsas. Siis oli teisiti veel ka see, et hiljem pimenedes langes nii mõnigi- arvatavasti uudishimulik täht. Perseiitide sadu, noh :) Ühesõnaga mõnus sume augustikuu kinoõhtu... Ainult külm oli... Usun, et suurem osa öökinosõpru kiirustas koju kuuma vanni- nii nagu minagi...

A, muide- mis te arvate, mis meloodiat ma praegu endamisi ümisen? ;)

"Intiimsed tehingud" õnnelikult selja taga...

Loomulikult käib pealkirjas sisalduv vihje Roman Baskini poolt lavastatud ja peaosatäidetud :) etenduse "Intiimsed tehingud" kohta. Suurepärane rollimäng on selja taga. Kahekesi Epp Eespäevaga etendati nelja karakterit- koolidirektorit ja ta suhteliselt õnnetut naist, nende teenijannat ning aednikku, kes nagu hiljem välja tuli, kannatas ülekvalifitseerumise all :))

Seekordne etendus ei toimunud juba tavapäraseks saanud suvelaval. Mäletan, kui Baskin meil esimest korda käis, siis jooksime kahekesi koos terve mõisapargi risti ja põiki läbi. Siis veel üks kord ja veel kolmaski... Ta otsis "just seda õiget" kohta. Lõpuks leidiski kaks- ühe meie aibihoone ees ja teise Päikeseterrassil. Nii saigi I vaatus ühes ja II vaatus teises kohas olema.

Kuidas see Alan Ayckbourni sõnul oligi: Elu on umbes sama nagu jalgrattaretk, kus päev päeva järel pedaale sõtkudes võid ühel päeval mõista, et oled teelt eksinud ja ummikusse jõudnud. Kohe niimoodi ummikusse, et järgmine hetk oleks olla kraavis kõhuli maas... Sealt edasi oleks kaks võimalust, et kas püsti tõusta ja jälle edasi tupiku poole (valguse ootuses- lootuses tupiku ehk tunneli lõpus) rühkida või uus ja tasasem tee (tunnel) leida. Nii leitaksegi end ootamatult armastuskolmnurgast, mis nii tegelaskujudele kui ka publikule on ühtlasi põnev ja samas kurb- just nii nagu elu ise.

Veebiaadressil www.kell10.ee on kirjas, et säästuajal on huumori pealt kokkuhoidmine rangelt keelatud. Samuti on sel kirjas ka kõik teised suveetendused, mis nn. projektiteatri poolt välja on tulnud. Käisin ise vaatamas Ohtu mõisas Aiapidu Aiast. Nüüd on suur huvi teada, mis samal ajal Majas juhtus. Kes mu sõnade tähendusele rohkem pihta tahab saada, uurigu ise järgi!

Iga etendus jääb meelde mingi oma asjaga. Meie mõisaaia etendustel osales nii mõnigi kass. Mõni oli tuttavam ja mõni mitte. Mingisugusel kummalisel kombel on lisaks meie uhkele mõisakassile Santsesele siginenud siia üks hall Niru. Ja mõlemal oli jultumust keset suuri rollitäitmisi otse lavale end nihverdada. Igaljuhul, nagu te ka eelnenud postitusest lugeda võisite, ei lasnud kassid end suurest rahvahulgast segada, ei näitlejad kassidel end eksitada ja publik muudkui jälgis rõõmsal ilmel mängu :)

Minu enda kõige lemmikum osa kogu spektaaklist oli see hotelli restoranis tee pakkumine. See ahastus ja armastus endise aedniku silmis ja kehakeeles: "No võtke ometi veel teed! Jooge, jooge palun veel natuke!" see tähendas, et jää veel viivuks, mul on sulle niipalju öelda... Oligi naljakas ja samas natuke ka kurb... just täpselt nagu elu ise :)

PS. Neile, kes etendusele ei jõudnud, minu kindel soovitus: Kui kusagil peatselt jälle tuleb see tükk mängimisele, siis minge kindlasti, sest säästuajal huumori pealt kokkuhoid on ju teadupärast tõeline koonerdamine!

Kassid massistseenides!

Läbi Estraveli müüsime kontserdiaketti, kuhu siis peale piletite kuulus ka õhtusöök ning majutus. Kui juba Estravel on asjasse on segatud, siis on alati palju inimesi platsis. Peaaegu terve meie maja oli täis siginat ja saginat- administraatoril olid käed- jalad kuhjaga tööd täis...
.
Ainus, kellel ei paistnud mitte millegagi midagi pistmist olema, oli muidugi... kolm korda võite arvata... meie mõisakass Santsu. Ta magas kogu pealelõunase päeva oma tugitoolil maha ja ei liigutanud kõrvagi, kui kõik see rahvas end sisse registreeris. Lasi end vaid paitada ja sügada... pööras kord ühe külje ette, kord teise ja võttis kogu asja, nagu juba mainitud, väga lõdvalt...

Seetõttu oligi väga lahe vaadata kassi ilmeid (!!!) vahetult enne seitset, ehk enne etenduse algust, kui tal lõpuks ometi kõik küljed pikast lösutamisest ära olid väsinud, ja ta õue end sirutama loivas. Santsu vaatas SUURTE silmadega ärevalt paremale ja vasakule. Istus kohe maha ja keerutas oma pead pontsiku kere otsas ikka ühele ja teisele poole. Kusjuures, tema kõrvad käisid iserada. Kui üks kõrv püüdis heli "lavapoolt", siis teine parkla poolt, ise aga vaadates samal ajal ehmunud näoga kohtadele liikuvaid inimesi... :)))

Peagi, etenduse algades, selgus, et meie Santsu ei olnud selle õhtu ainus staarkass, kes kiirelt olukorraga harjus ja end "lavale" pressis... Üks isehakand hall Niru oli ka.

Igaljuhu- nii kassid kui ka näitlejad olid oma ülesannete kõrgusel ja mõlemapoolselt tehti nägu, et niimoodi pidigi kogu see lugu olema. Kassid massistseenides! :)

Armastus on armastus on armastus...

Jah, sellise pealkirja panin tänasele loole... Mult on tihtipele küsitud, et kust võtan ma need teemad, millest kirjutada. Viimasel ajal on tõepoolest veidi lihtsam olnud veebipäevikut pidada, sest lood tulevad ise meie majja või siis minu juurde... See oli nüüd siis kõikide nende suveürituste kohta, mis meie hoovist on läbi käinud ja käimas veelgi ning mis kõik on kenasti kajastatud ette ja ka tagantjärgi.

.

Tänane lugu on sündimas sellest, et nädalavahetusel jätsin ühele heale hotellikülalisele tuppa kingituseks raamatu, mis kuulub muidu meie romantikapaketi juurde. Raamat, mille autoriks on Erich Fromm ja pealkirjaks "Armastuse kunst".

Miks just see raamat romantikapaketi juures? Miks üldse raamat romantikapaketi juures- alustan vahest sellest. Inimesed, kes tellivad ja ostavad romantikapaketi, kas tähistavad oma romantilisi tähtpäevi või loovad uusi. Igal juhul peaks olema see päev tagantjärgi meenutatav.

Väga kahju oleks, kui romantikapakett sisaldaks pelgalt vahuveini ja puuvijavalikut toas ning grupimenüüst leiget valikut restoranis. Mäletan vägagi hästi, kuidas sattusin ise sellise sisuga ühes teises hotellis paketti ostma ja hindasin selle romantikute jaoks suhteliselt lahjaks...

Saka Cliffi romantikapakett on meie maja pakutavate hulgast kõige vanem ja samas ka kõige populaarsem. Aja jooksul on veidi küll selle sisu muutunud. Oleme midagi lisanud ja midagi ära võtnud- seeläbi oleme paketi ka oma külalistele taskukohasemaks muutnud- aga nii, et siiski säiliks emotsioon. Ma ei tahaks kõiki üllatusi ära rääkida, aga peale raamatu on neid paketis veelgi.

Ahjaa- raamat... avastasin selle juhuslikult oma psühholoogiaõpingute käigus allikmaterjale diplomitööle otsides, kuna Eric Fromm on eelkõige psühhoanalüütik ja seejärel kirjanik. Vihje sellest, armastust mitme nurga alt käsitlevast raamatust, sain aga meie hotellikompleksi sisekujundalt Mareliis Raidilt (suured soojad tervitused talle siinkohal).

Erich Frommi raamat räägib sellest, kuidas jõuda tõelise armastuseni ning et see armastusetunne pole midagi sellist, mis iseenesest meie peale tuleb. "Kaasaja inimene januneb armastuse järele, kuid tema püüdlused jäävad viljatuks, kui ta ei tunnista teel armastuseni distsipliini, keskendumist, kannatlikkust ja ülimat hoolitsust."
.
Huvitav oleks veel ehk ka teada, et Erich Frommi elutööks muuhulgas oli Sigmund Freud teoorite ümberlükkamine. Freudi arvates ei eksisteerinud meelelist armastust- tema arusaamade järgi olid kõik inimeste arenguetapid ja ka instinktid tingitud seksuaalsusest. Ehk eluskaalale laialilaotatuna põhines terve elu ja olu sugutungil ja surmahirmul.

Seega on eriti nauditav lugeda Frommi raamatut, mis on omamoodi nagu õpik armastamise maailmas. Mulle imponeeris väga teooria, et tõeliselt armastada saavad lahked, rõõmsad, optimistlikud ja eelkõige ennast armastavad inimesed. Inimesed, kes ei teeni armastamisega mingitki kasueesmärki, inimesed, kes oma mõtetes on vabad... Vähem viha, meeleheidet, kadedust ja kättemaksu...
.
Leidsin, et see raamat levitab suurepärast sõnum, kuidas eelkõige olla parem inimene ja seeläbi saada ka tõelise armastuse osaliseks. Ja olgem ausad, mis sobiks veel paremini romantikapaketi juurde kingituseks ja mälestusesemeks. Samuti ka headele külalistele kinkekotti peitmiseks.

Kellel nüüd tärkas huvi kõnealuse raamatu vastu, siis loomulikult pole ainus viis seda endale saada meie romantikapaketti tellides :) Kindlasti on ta olemas suuremates raamatupoodides- Rahva Raamatus ja Apollos. Samas, on seda võimalik ka interneti teel tellida http://www.pegasus.ee/

Rõõmsaid äratundmisi raamatust!

.

Kommentaar eelmisele Paabeli loole... :)

See oli nii ilusti kirjutatud, seega tahtsin, et, teie, kallid lugejad, sellest ka KINDLASTI osa saaksite. Seega ei saanud ma riskida asjaoluga, et see kaunis emotsioon loo lõppu kommentaari alla peitu jääb... Copy´sin ta nüüd siia. Loodan väga, et kommentaari autor ei pahanda... Langeva tähega pildi otsisin internetist seda kaunist kirjatükki lisaks läbipaistvatele trepiastmetele illustreerima :)

"Tere! No mis siin rääkida... Paabel oli tõesti mõnus ja lahe. Ei jõua ära kiita, et ma sel õhtul sõbrantsi kuulda võtsin ja koju ei jäänud. Ilm oli ka suurepärane ning boonusena lisaks veel halod õhtuses taevas, mida ma esmakordselt nägin. Super!!! Endalegi suureks üllatuseks avastasin end ühel hetkel tornist. Olin taaskord ennast ületanud ja mööda läbipaistvat treppi kõrgustesse roninud. Ehkki olin seal ka korra varem käinud, oli see ikkagi eneseületamine. Ja ma ei kahetse. Kahju on hoopis neist kes, pärast kontseti kohe koju läksid.

.

Aga minu hing ei saanud rahu ja nii otsustasime tagasiteel sõbrantsiga seda sumedat suveööd veel nautida... Seadsime ennast rõdul sisse, korkisime lahti hõrgutava veini ja tundsime suvest mõnu! Pika istumise peale hakkasid tähedki särama ja siis käis järsku silmanurgast erk siuh! mööda. Õnneks jõudsin ma ühe soovigi soovida. See oli siis esimene langev täht sel suvel, mida nägime!Noh, nüüd olen nii Paabeli lummuses, et ei saa enam pidama:)

PS: Igavesti vahva blogi on üles seatud! Edu ja jõudu kõigile!"

Aitäh heade sõnade eest... :)
.

Paabel- jumalate värav või segadus?

"Paabel babel, akadi bab-ilu, babili tähendab Jumala (jumalate) värav. bab bel: Beeli värav, Beeli õukond. Heebrea keeles "segadus". On nimetatud ka kreeka/araabia päraselt Babülon aga semi sõnalõpp on el", sellise kirjelduse wikipedia annab "paabeli" kohta :)

Aga mis siis see, mida eile õhtul meie suvelaval näha sai, oli? Kas sai seal aimu jumalikust väravast või valitses laval täielik segadus... ? Pakun siiski subjektiivselt, et eileõhtune mõisapark täitus helidega, mis olid kantud nii jumalikust muusikast (ehk siis väravast, mis juhatas meid selle muusika juurde) ja parajasti ka etno-, jazzi- ja rocki omavahelisest segadusest :)

Kõige parem näide segaduse ja segaduses olemise kohta oli noorte Viljandi kolledži taustaga noorte esituses eesti vana rahvalaul- Kaerajaan... Algus, lõpp ning refräänikoht olid suhteliselt sarnased originaaliga, kuid vahepeal lõi sekka ka: "Rong see sõitis tsuhh- tsuhh- tsuhhhh..."!

Mis ma siin ise ikka sõnu ritta sean- kõige paremini annab edasi anda paabliõhtu feelingut Veljo Tormise sõnadega: "

"Kava oli küll laululembene, aga siiski instrumentaalselt küllalt värvikas, vahelduv ja spontaanne. Silmapaistvalt virtuoosne on ansambli dominant, multi-instrumentalist Sandra Sillamaa. Aga ka esikitarrist Erko Niit oma soolodega. Ansambli eeslaulja, vedru ja kooshoidja on muidugi Arno Tamm. Tagasihoidlikku, väga sobivat trummikomplekti valitseb väärikalt ja pealetükkimatult Tõnu Tubli. Istekoha tõttu kõige lähemale sattusin kontserdil bassist Tanel Kadalipule, kelle muusika sees elamist nautisin kõige rohkem. Kõik nad laulsid aeg-ajalt koos ja üksteisele, mida oli tore jälgida. Seinast seinani saalitäis võttis kontserdi kasvava entusiasmi ja kiitusega vastu. Millega ühinen. Veljo Tormis."

Järgmine "peatus" on 14. ja 15. august "Intiimsed tehingud" :)

Tänane päev, homne päev, ülehomne päev...

TÄNANE PÄEV: Ma tükk aega mõtlesin, kas jagada teiega meie maja tänast päeva... Otsustasin, et paari sõnaga siiski, sest kõik meie maja rõõmud on ju teiega eelnevalt jagatud... Miks mitte siis mõned muredki?

Täna oli VÄGA raske päev. Kohe niimoodi, et käed- jalad on nüüd ühepikkused... nagu taburetil... No kuidas, no kuidas ei leidnud ma ometigi sõnu (!!!) lohutamaks uksepiidale nõjatuvat pisarates töötajat, kelle hoovile just täna isikliku pankroti teade saabus...

HOMNE PÄEV: Väike mõttepaus...

ÜLEHOMNE PÄEV AGA: Kuulake, kuulake! KÕIK peaksid lubama endale pisukese hingetõmbeaja ja laskma meele muretuma laine peale hulkuma.... Tulge aga muusikalist kollektiivi nimega "Paabel" kuulama ja vaatama! Viljandi folgi pisuke käepikendus 30. juulil kell 19:00 jällegi meie suvelaval! Tükike folgist tuleb ise meie juurde kohale :P

Millega siis tegu? Kamp vahvaid noori, kes oma pärandi saanud Viljandi kultuurikolledžist, on valmis meie kõiga koos nautima etno-, dšässi- ja roki sugemetega omaloomingut.

Lubab tulla igati tšill õhtu... Vähe sellest- ilm lubab tulla lausa suurepärane! Ilusa ilma tšill:)

Piletid Piletilevist ja Kontserdimaja kassast. Enne algust ka kohapeal. Nagu ikka, müüme kuumi jooke ja saiakesi... Kohtumiseni lives kolmapäeval ja blogi lehekülgedel vast siis neljapäeval, kui saab jagatud Paabeli järelkajasid...

"Heimari köögi" lingid. Kae kindlasti perra! :)

Siin üks teema allpool sai kirjeldatud, kuidas me hoovi peal kokasaadete salvestamised sujusid. Et mis ma siin niisama kekutan, hakkan siia aga tasapisi lisama selle nelja saate linke, mis ülesvõetud said.

1) 18. juulil eetrisolnu siinkohal:
http://toru.ee/view/012434e2600e

2) 25. juulil eetrisolnu ilmub ka kohe :)
http://toru.ee/view/41fefcb9a730

3) NB! 01. augusti saade (pane tähele, et täna on 30. juuli, kui seda linki siia riputan) on järgmisel lingil:
http://toru.ee/view/025f3bbf9c72

4) 08. augusti oma ilmub siia ka üsna pea :)

Aga ülejäänud kahte on veel võimalus vaadata laupäevahommikul kella kümne ajal TV3-st. Vaata kindlasti!

PS. Ise hakkan, kallid lugejad- teie poolt, kes te olete meie juures käinud, sirvima teie jäetud tagasisidelehti ja proovin teha originaalsemate ja lõbusamate soovituste koondi... Ükspäev kriban tulemuse ka siia ;)

"Täiskuu 2"

Kui nüüd alustada päris- päris algusest, siis hommikul paistis ilus päike... Kui jätkata kusagilt keskpaigast, siis ka lõuna ajal paistis päike.- veel kenam... Ning kui lõpetada seal, kus oli kohe- kohe algamas meie esimene suveetendus, siis.... paistis ikka veel päike... :)

Rahvast oli kokku kogunenud palju- parkimisplats ei mahutanud enam autosid ära :) Ja inimesi ning autosid tuli muudkui juurde ja juurde... Ning samal ajal pilved taevas tõmbusid muudkui kokkupoole ja kokkupoole... :)

Kell seitse, kui näitemäng hakkas, saime pihta peene uduseenevihmaga, mida meie suureks õnneks jätkus vaid kuni kümneks minutiks.

"Kui Norman Dewers laupäeva pärastlõunal postkontori taha oma naiseõega kohtuma läks, ei teadnud ta veel, milline nädalavahetus teda ees ootab. Ta ei võinud arvatagi, et hõrgutava armumängu asemel ühes tundmatus hotellis, viib saatus ta hoopiski omaenda suguseltsi kokkutulekule ja et seal kistakse ta olukordadesse, mis on palju keerulisemad kui tavaline elumees taluda suudab. Eriti veel kui sumedal suveõhtul ripub taevas täiskuu..."

Nüüdseks oleme koos näitlejate ja peatlvaatajatega õnnelikult ja naerulsui selja taha jätnud meie esimese suveetenduse :) Eesti inimesele nii tuttav Nipernaadi lugu, aga ainult inglise huumori kastmes... :)))

Jällegi võib kujutletaval (vanaaegsel) arvelaual uue nupu esimese kõrvale kõva laksuga lüüa- meie teine tõsine kultuuritoiming on kenasti teoks saanud ning kordaläinuks tunnistatud! Issand, kui hea tunne :)))

Kujutan aga ette nende inimeste naudingut, kes ei pidanud paljuks lasta tervet õhtut endi eest sisustada lasta ja olid läbi Estraveli tellinud meie poolt kokku pandud paketi, mis lubas öömajale jääjatel peale etenduse lõppu nautida küünlavalgel pidulikku ühissöömaaega :)

Nii sünnivadki meie klientide kaunid mälestused...

"Filmimees" väliköögiga meie Päikeseterrassil :)

Tere, tere... kõik see pere!

Praegu on väga põnev... Filmimehe võttetiim sätib välikööki üles. Kohe- kohe hakkab nii mitmegi saate ülesvõtmine.
Praegu polegi rohkem aega... pean lippama......... :))

Millega siis tegu? Nagu te kõik juba teate, on igal laupäeval olnud TV3 eetris hommikuti kella 10 ajal kokasaade "Heimari köök", kus koos vaatajaga valmistatakse maitsvaid roogi.

Suviseks ajaks on Filmimees oma saateformaati veidi muutnud ning stuudioseinte vahelt värskesse õhku ja vabasse loodusesse tulnud. Meie mõisas võetakse üles neli järjestikust saadet. Siinkohal kergitan natuke saladuseloori ning annan teada, et teleka ees tasub olla juba sel laupäeval.

Esimeses saates- 18. juulil siis mina ja Roman Baskin rääkimas suveürituste kavast, Baskini näitemängudest Täiskuu 2 ja Intiimsed Toimingud, rääkisime ka, et kui suured kokad me ise oleme. Ja loomulikult ei saanud me mainimata jätta, et keda kõik me meie hotelli ja kultuuriettevõtmistele ootame. Et keda? Kõiki, noh!

Ootame autoga ja bussiga, ootame mootorratta ja karavaniautoga. Oodatud on jalgratturid ja lausa seljakotiga matkajad- meil on ju igaühele anda majutust ning tegevust. Majutust on igale rahakotile, tegevust suurele ja väikesele. Laisale ja tegusale suvitajale :)))

Teises, ehk 25. juuli saates meie peakokk ja mõisaomanik. Teemaks tuleb kõik, mis puudutab meie suurepärast ja imemaitsvat menüüd. Küsitakse Marguse käest ka kogemuse kohta, mille ta sai Vabariigi Presidendi vastuvõtu suupistete valmistamisest. Hr Kaasik räägib mõisa väärikast ajaloost ja mõisast endast.

Kolmanda ja neljanda saate külalisteks, mis eetris siis vastavalt 01. ja 08. augustil, on inimesed, kes on kuidagipidi seotud meie piirkonnaga... :)

.