Täna on siis aastanumbriks 2010- läheb tükk aega, kui harjume seda sujuvalt, ilma koperdamata kirjutama. Esimese hooga tuleb ikka 2 ja seejärel klaviatuuril kibekiiresti kaks nulli... siis saab kibekähku üks neist kustutatud ja niimoodi aastanumber õigeks parandatud.
Niisiis, millest ma siis teile täna kirjutan... ei tea, polegi nagu erilist teemat... :)
No olgu, olgu- meie rahvuslikus stiilis aastavahetuspeost tahtsin ma kirjutada- see oli nii äge, et veel täna, kaks päeva hiljem, on mul terve keha (loe: sääred, kintsud, selg, õlad, kael, käed) valus sellest meeletust tantsimisest, nendest lõpmatutest reilendritest, polkadest ja hääl kähe laulu kaasa üürgamisest...
Mis aga meie peo eriti mõnusaks tegi, olid väga vahvad peolised ja muidugi bänd Folksell (püüdsin kramplikult õieti kirjutada- kes teab, see teab ;)). Kusjuures seoses bändiga oli mul poolteist tundi enne pidu, ehk siis kell pool kuus täielik paanika. Helistasin Kulno Malva, kes bändi akordionist ja torupillimängija, mobiiltelefonile, mis oli kinni või asus teeninduspiirkonnast väljapool... Ja niimoodi kolm korda!!! Mul käisid juba igasugused mõtted peast läbi, et mis nendega on juhtunud (tee ja ilm olid autosõiduks kõike muud, kui sobivad) ja siis et kui nüüd bändi ei ole, et mis meie peost saab... Aga neljas kord helistades, võttis reibas Kulno toru ja teatas, et nad kohe- kohe kohal :)
Neile, kes see aasta meie peost eemale jäid või ei mahtunud enam kampa, kirjutan siinkohal uuesti üles ka meie kava.
19:00 peo algus, tuli tulla alla restorani ja kaasa võtta toanumbriga visiitkaadrid, et loosimist läbi viia. Tõsteti ette head ja paremat. (Muide, mul on alati iga peo alguses paanika, et kas ikka süüa jätkub- jätkus ja jäi ülegi.)
20:00 alustas bänd Folksell. Kohe läks kõvaks andmiseks- repertuaaris oli parimatest paladest parimad ja seda siis nii neilt endilt kui ka erinevatelt tuntud eesti bändidelt. Sekka kõvasti torupilli... Väga palju emotsioone, nalja, naeru ja vaidlemist pakkus üks ringmängumoodi ringtants, mida me ei saanudki ringis tantsida, sest meid oli nii palju ja ringi jaoks ruumi nii vähe. Lõppuks olime rivis- paremale liikumine käis tibusammudega ja vasakule liikumine käis kukesammudega. Ühest otsast jooksis mees teise otsa, selle jooksuaja me nikutasime pea ja jalaga... jaaa läks uuesti otsast peale :)))
Vahepalaks niipalju, et need kaunid õlekroonid ja jõulutähed valmistasid meile Järve Gümnaasiumi algklasside õpilased. Me ei osanud uneski näha, et need tulevad nii ilusad. Igal juhul suur tänu neile tublidele õpilastele koos oma klassijuhataja Reedaga :)
22:00 korjasin kõik need toanumbritega visiitkaardid rahva käest kokku ja läks loosimiseks. Teate, mis oli tore- kõik inimesed olid end rahvusliku atribuutigaga rohkemal või vähemal määral varustanud ja kaunistanud- seega, pidu võeti väga tõsiselt!
Ja loosimine algas.... Fortuunaks sai pisike tüdruk nimega Annabel, kes julgel häälel numbreid ette luges. Kuna pidu võetigi tõsiselt ja kõikide tubade, ehk kambrite, nagu sel rahvuslikul õhtul neid nimetasime, elanikud kvalifitseerusid loosimisse, siis loositi 30 toa vahel välja 7 auhinda. Ja see polnud veel kõik- tagavaraks oli veel kinkekaart Romantikapaketiga, mis läks pealaest jalatallani rahvariides paarile, kes tundus lisaks olema ka eluaegne rahvatantsupaar, sest nende jalg oli nii kerge ja selg oli nii sirge ja väsimuse märki ei näidanud nad hetkeski välja. Olid esimeste ja viimaste seas tantsupõrandal ja teenisid lisaks peaauhinnale ka kaaspiduliste imeltevaid ja samas kadedaid pilke :)
23:00 saabus kummaline näärivana koos veel kummalisema käppkindaga... Aga kahekesi koos ajasid nad tõsis nääriasja. Kingikott sai päris suur ja raske- nii nagu ma juba mitmel korral olen öelnud, võtsid kõik peokülalised etteantud teemat ja lisasoovitusi väga tõsiselt :))). Kingipakkide lunastamisega läks üle poole tunni, lugemas käis nii noori kui vanu, nii mehi kui naisi... Näiteks meie pere jaoks tuli kingitus ja seega ka väljalunastamisluuletus täieliku ootamatuse ja üllatusena. Suur tänu Sulle, Ivi!
00:00 oli kogu see kamp juba väljas ja ootas tuleskulptuuri süütamist. Ja siis see juhtuski. Meil oli oma pikka kasvu Välek Vibulane, kel oli tuli.... Ja nii saabuski uus aasta ja nii süttiski meie tuleskulptuur... ja põles ta oma hea 15 - 20 minutit. Väga ilus ja omamoodi oli. Või kuidas teie arvate?
HEAD UUT AASTAT! Shampusekorgid paukusid, kõik soovisid läbisegi kaunist uut, kallistati ja patsutati teineteist. Lund muudkui sadas tasakesi nagu päris muinasjutus. Tasa, tasa...
00:20 oli meie Talvepaviljonis (suvel loomulikult Suvepaviljon :)) tööle pandud elektripliit ja süüdatud küünlad, et saaks tina valada... Ja meie peorahvas oli jälle nagu üksmees väga tõsiselt võtnud minu tuppa kirjutatud kirja, kus palusin õueminekuks esiteks riidesse ilusti panna ja teiseks neile toalauale valmispandud hoburauakujulised tinad tasku pista.
Kõik tulidki oma tinadega :) Ja teadmiseks, et tinavalamine pole mingi kerge töö- õnne nimel tuleb kannatlik olla ja vaeva näha. Tina hakkas sulama umbes 10.-dal minutil panni või leegi peal/ kohal hoidmisest :) Ja nii said viimased õnnelikud tinalised tuppa alles peale ühte öösel.
Niikaua kui meie õues trallisime, olid meie tublid ettekandjad Margit ja Eva kohvid ja teed välja toonud ning Pireti küpsetatud imemaitsvad kringlid lahti lõiganud... Ahh, kui hea- soe jook ja kodune kringel... Mõne aja pärast läks aga uuesti marineeritud räime ja kasukat!!! :)
Bändimehed lõpeatsid paljasjalgselt kell kolm. Allesjäänud pidulistel surusid nad kätt ja tänasid seeläbi omaltpoolt laheda peo eest. Viimased külalised lahkusid restoranist kell viis. Mina ise sealhulgas. Hommikusööki ma aga ei jõudnuki.... :)
HEAD- HEAD UUT- UUT AASTAT!
Jah, nüüd on siis meie meri ka jääs. Veel nädalapäevad tagasi auras ta mis kole, kuid nüüd on vaikus. Suur valge maa ja vaikus :)
