Talvemuinajutt....

Ei saa mitte vaiki olla.... Nii ilus on, et lihtsalt hing jääb kinni... just nii, nagu on kinni jäänud niiske talveõhk ning külmunud kauniteks jäänõelteks, mis vahvaks härmatiseks on kokku kogunenud nii puudele, põõsastele, pargipinkidele kui laternatele. Mis siin nüüd loetleda- kõik, mis väljas, on saanud kui muinasjutulise härmatisekatte.

Tänane hommik hakkas minu jaoks väga varakult. Kell kaheksa oli väljasõit Rakvere Aqva Spaast (soovitan!), see tähendas, et äratuskell helises 6:45 (!!!), et jõuda piisavalt üles ärgata ja ka hommikusööki. Kes mind tunneb, see teab, et mitte miski ei maitse mulle paremini, kui hommikune uni.

Ja just tänaseks olime omaniku ja võtmeisikutega kokku leppinud kella 9-se koosoleku eelmise aasta kokkuvõtmiseks ja uue aasta eesmärkide püstitamiseks. Nii ma siis uljalt kulgesin mööda varahommikust ja suhteliselt veel hämarat rannikupealset. Nägin selgelt, et olen hiljaks jäämas, kuid pilt, mis mulle autoaknast avanes, tasus imetlemist- seega siis ka tavalisest veidi aeglasemat sõitu... Loodus oli sedavõrd hingemattev, et pidasin juba hotelliteel veel kahel korral auto kinni, et fotoaparaadiga paar klõpsu teha.

Koosolek oli konstruktiivne, rääkisime paljudest asjadest... Nali, naljaks, aga eelmine aasta lõppes meile ootuspäraselt- otsad tulid otstega kokku. Kõige tähtsam see, et ei riigile, tarnijatele ja töötajatele võlgu pole. Oleme kenasti jätkusuutlikud ja ei näe takistusi, mis võiks kahtluse alla seada meie teenuse kvaliteedi. Hoiame taset ja avame suvel oma ajaloolise mõisamaja. Peagi tahan sellest ka pikemalt kirjutada.

Õhtu saabudes pidin (loe: olin sunnitud) ka fotoaparaadi kotist välja otsima ja paar ülesvõtet tegema- no niiiii ilus on. Jumal tänatud, et elame Eestis! Eksole!
.