Head vana aasta lõppu!

Täna saab siis meie majas toimuma üks vahva eestipärane aastavahetuspidu! Sellest saan ma järgnevatel päevadel kirjutada. Luban ka, et teen palju pilte :) Aga enne veel, kui ettevalmistusi tegema lähen, kriban teile siia ühe vahva salmi soovimaks kaunist vanaaastalõppu!

Ükspäev töö juures ümbrikke avades leidsin ühe seest õhukese raamatukese pealkirjaga "Kiiksuga jõulusalmid". Suur tänu ka siinkohal saatjale :) Eriti meeldis mulle sealt üks lühike luuletus pealkirjaga

"Kummal meist on kingitus?"

Kui seina äärest läinud pink,
on kambris ilmselt pingitus.
Kui vaagnalt nahka pandud sink,
jääb laua peale singitus.

Kui jõuluvanalt käes mul kink,
siis kummal meist on kingitus?

:))

Igavesti ägedat vana- aasta lõppu!!

Panen ka siinkohal kõikidele südamele, et ärge unustage õnnetina valada, sest peame ju endast kõikoleneva tegema, et kindlustada järgmisel aastal suurem edu, paremad kordaminekud ja õnnelikum elu!
.

Oma töötajate pidu!!!

Heee- 23. detsembril oli meil oma töötajate pidu. Sai sööki, sai jooki, sai priimat pannkooki...

Selle aasta osavõtt oli väga suur, erinevalt eelmisest aastast, kui esiteks jäime kuupäeva paika panemisega jänni- ootame ju tavaliselt, et kuidas majutustellimused kujunevad ja siis vaatame kõige vabama päeva, et pidu korraldada, teiseks olid inimesed ootamatult tekkinud kuupäevaks omad plaanid juba teinud....

Seekord oli meil rohkem õnne- 23. kuupäev oli pikalt tühi ja nii ta ka jäi- seega saime rahulikult pidu pidada.

Kutsusin ka üllatuskülalised- Väikse Terje, Beriti ja Kristeli. Suurem osa ei teadnud nende tulekust midagi ja üllatusmoment oligi täis kiljumisi ja kallistusi. Muidugi oli ka hea meel, et üllatuskülalised võtsid kutset kuulda ja tegid kõik võimaliku, et kohale saada. Berit Vokast ning Terje lausa Tartust ja Kristel Tallinnast.

Enne veel, kui saime kuuse alla päkapikkude poolt toimetatud kingipakkideni minna, olin peo õnnestumiseks üles otsinud Orkutist Saka Cliffi Kommuuni (mille Kristel omal ajal püsti pani- suur tänu siinkohal uuesti talle :)) ja sealt valikuliselt erinevatest foorumitest kilde kokku kogunud. Lugesin neid ette- sai palju naerda, meenutada igasugu krutskeid, mis korda on saadetud ja mõnede kohta ka näiteks selgitusi küsitud... Kahetsusega peab mainima, et enamuse jaoks jäigi selgusetuks, et kuidas on võimalik kolmekesi 103 toas magada??? Margus?? :))) Nendele, kes ei tea, siis 103 tuba on meie hotelli kõige väiksem tuba. Kutsume seda hellitlevalt bussijuhi sviidiks :))

Sai ka esitatud valikulisi väljavõtteid läbi kuue aasta kogutud seletuskirjadest. Hea uudis nende seletuskirjade osas oli see, et viimasel kahel oli lisandunud ainult 1 seletuskiri. Ühe tütarlapse seletused olid kantud pidevast hommikuti magama jäämisest- ta töötas administraatorina ja ei suutnud kuidagi üles ärgata- nii juhtuski, et hommikusöögikokk kõndis nõutult kella 5 ajal ümber maja, sest uksed olid kõik ilusti lukus... Üks noormees kirjutas kogu aeg esseesid teemal, et ta enam mitte kunagi ei joo ja Terjele seeläbi südamevalusid ei põhjusta. Kirjas oli ka kild: "Sain aru, et töö on tähtsam kui alkohol!" :)))

Siinkohal kõikidele meie endistele töötajatele tervitused. Oleme põnevaid aegu siin majas veetnud...

Omaniku abikaasa Eha oli suurt vaeva näinud ja meie jõulukingid ilusti ära pakkinud. Sees oli purgike mett ja lisaks veel ka omavalmistatud kaardike jõulusoovidega. Väga soojad kingitused :)

Nii nagu eelnevatelgi aastatel, hakkasin mina Jõuluvana asemikuks maa peal. Kutsusin aga inimesed välja ja lasin endale lugeda... Kõik oskasid lugeda ja keegi ei saanud tukast sugeda :) Panin siia Elly pildi, kellest on Blogis vähe juttuolnud, aga kes on üks ütlemata tragi ja tubli tüdruk, nagu suurem enamus meie töötajatest. Vaadatke pildilt ka armsaid jõulupakke!!!

Erilise üllatuse tegi aga Janne. Nii nagu ta end nimetab- köögi Janne. Tema tuli hoopiski ja pani minu, ehk jõulvana kingitust lugema. Ja kui ma nüüd tagantjärgi hästi meenutan, siis ta ise pääseski puhta nahaga st. luuletust lugemata. Ütles, et mulle on tema kätte jäetud üks jõulusokk ja kaart on küljes, et see peaks kuuluma mulle. Ja nii ma seal kokutasin, sest lootsin nagu iga aasta ilma luuletuseta pääseda. Jõuluvanad ju ei loe endale luuletusi... Aga ei.... :)

Aga üllatuste poole pealt polnud see veel kõik- Piret, see magus tüdruk (magus selle pärast, et ta küpsetab ju meie maja kringlid ja tordid) oli valmistanud terve kandikutäie kauneid piparkooke, millele igaühe nimi peal. Ilusti pakitud tsellofaani ja lips uhkelt peal. Nii armas.... nurr... Aitäh, Sulle Piret, veelkord!

Pildi peal jäid Sul küll silmad kinni, aga seda suurem ja siiram on Su naeratus :)

Rahvas imestas, et miks omati ma enne pidu teise saalipoole laudest tühjaks tassin- mul oli vaja ju teatevõistluse sündmuskohta ;) Et siis, kui rahval kingid juba käes ja meeled veelgi rõõmsamad kui enne, seltskond kahte võistkonda kamandada ja teatevõitslust alustada! Tuli Marguse võistkond ja Tarvo võiskond ja ette oli valmistatud ka teatevõistluse nö. laud.

Esiteks, tuli padjalt vana padjapüür maha võtta, siis kurk kondoomiga varustada, seejärel tomatiga ümber posti joosta ja tagasi. Siis padi taas padjapüüri toppida ja viimane pidi algatama oma meeskonnaliikmete nööri otsa ajamise.

Suurt jooksu, kilkeid ja naeru oli terve restoran täis. Väga hoogsad ja vilunud (töö)võtted. Patjadel püüride kiired eemaldajad ja uuest pealepanijad saavad kindlapeale rakendust ootamatute külaiste puhul, kui vaja välgukiirusel tuba koristada ja seal pesu vahetada... Osavaid kurgikäsitsejaid saab edukalt rakendada..... köögis (?) koos tomatijooksjatega...

Ja meeskonnatöö eest end kiiresti ühe nööri otsa ajadad, saavad kõik plusspunktid! Väga tublid sooritused!

Ja kuidagi nii ruttu sai see läbi... oleks kohe veel tahtnud. Lõpuks võitus muidugi sõprus :)

Järgnes anekdootide vestmisvoor, kus hiilgas muidugi Tarvo! Teised, sealhulgas ka mina, proovisid talle konkurentsi pakkuda, aga tuleb tõde tunnitsada, ei tulnud see meil nii hästi midagi välja...

Riburadapidi oli aga pidulisi vähemaks jäänud. Mina lahkusin kelle 11 ajal, kuid järgmine hommik kuulsin, et pisike pundike oli vapralt varaste hommikutundideni vastu pidanud. Ja kuulsin ka, et kõigile pidu väga meeldis.

Rõõmsaid jõule, kullakallid!

Meil on Päkapikud käinud, aga mina neid ei näinud...

Nägin raamatus vaid ridu-
nüüd on meie majas pidu :)
.

Ahjaa- aastavahetus on välja müüdud :)

Kes oleks soovinud ka osa võtta, peab järgmiseks aastaks juba ära broneerima! Võib otse mulle kirjutada :) Aga need, kes on end meie uudiskirjade saajaks registreerinud, need saavad jooksvalt uudiseid kõikide meie soodsate pakkumiste, ürituste ja muu huvitava kohta.

Uudisikirja saajaks registreerida saab end SIIN:

Nüüd kõik magama! Homme on jälle tähtis päev- homme on viimane vestlusvoor Ida- Viru Turismikoordinaatori valimisel. Ütlen teile niipalju, et esimene voor oli looturikas ;)
.

Järelkaja Säsile...

Üks klient kirjutas kirja, et soovin kahest tuba ja massaaži, basseini, sauna ning pileteid kontserdile ja... lund ka!

Ja nagu tellitud, oligi lumi meil ilusti kontserdi ajaks maas. Käisin veel ise luuaga rajakest sisse pühkimas ja leidsin, et meie luud pühib küll hästi, aga on minu jaoks lühike.:) Jäägu seega iga kingsepp oma liistude juurde.

Kell oli nelja ringis ja olin just vastuvõtuletis valvet pidamas, kui mõtlesin, et peaks muusikutele helistama ja küsima, et kas nad on juba poolel teel... Ja sama hetk astusid Saatpalu ja Rebane uksest sisse. Tundus, et Lauri polnud meil esimest korda, sest koheselt tšekkas ta üle meie tugitooli ja tervitas suure häälega meie mõisakassi :))

Koos sättisime siis kontserdipaiga valmis- kes tassis laudu/ toole, kes sättis oma aparatuuri üles... Võite aimata, kes millega tegelesid ;)

Siis hakkas aga rahvas tulema. Tuli ja tuli ja muudkui tuli... Mul on alati enne üritusi väike närv sees- kas ikka rahvast tuleb, kas ikka kõik sujub ja kas rahvas ka rahule jääb... Seekord oli inimeste arv teada, sest mis siin ikka heintelt ennustada, sõlmisin Piletileviga lepingu ja saame nüüd ise piletimüüki jälgida...

Kuhu ma jäingi- ah jaa- rahvas tuli! Kõik sujus! Ja kõik jäid ka rahule- nii rahvas kui ka Säsi-dandem. Kontserdi kohta sobib aga väga hästi kasutada Lauri enda sõnu eestlaseks olemist parodeerides: "Midagi halba pole öelda!" :)))

Kui Lauri Saatpalu nime ja häält on kuulnud suurem osa eesti rahvast ja kui veidi väiksem, aga arvastatavalt suur osa on tema paadunud fännid, siis kindlasti on sootuks vähem inimesi, kes ei tea, või teavad vähe seda meest, kes Laurit (ja mitte ainult) kitarril saadab. See mees on Peeter Rebane. See pole see Peeter Rebane, kes impordib kuulsaid lauljaid ja ehitas Solarist. Et te teaksite, noh!

Mul endal oli ka suurepärane võimalus Peetrit näha kuu aega tagasi Jõhvi Kontserdimajas esinemas. Seal saatis ta koos bändiga kitarridel aga Katrin Mandelit, keda mäletatakse kui esinejat nimega Kate! Nende omavahelisest-palade ja lugude vahelistest jutustamistest tuli välja, et nad on omavahel koostööd teinud juba ligi 13 aastat, kui mu mälu nüüd ei petnud. Ja Peeter on arranžeerinud suure hulga Kate lugusid. Ja muide- Kate on nagu Saatpalu, aga naissoost. Kodus otsisin kohe välja Kate plaadi, see, et mu poeg arusaamatu näoga küsis, et MIS SEE veel on, sellest ma siinkohal ei räägi sõnagi!

Igal juhul on Peeter üks väga tore muusik. Tema suur tulevik seisab veel ees. Vähe sellest, et suurepärane kitarrist- ta on ka väga kena inimene. No ilus on ta ka, aga seda ei pidanud ma silmas. Viisakas ja viks. Soe ja sõbralik. Rõõm kohe selliseid inimesi kohata!

Soovin teile kõigile palju kohtumisi ja teede ristumisi kenade inimestega. Just selles mõttes, mis ma siin kirjutasin! :)))

Kuulge, kas te muidu spaahunti teate?

Aastavahetus spaas, vol. 3 - Meresuu, Grand Rose, Saka, Strand, Vihula Mõis

Hei, leidsin spaahundi blogist uudisenupukese ka meie uusaastapeo kohta. Nii armas, et Sabina (tema on see tore inimene, kes selle blogi perenaine on ja läbi oma kirjutiste ning spaauudiste jagamise kõikide spaa- fännide südameid võidab) oli paketi iseloomustamiseks meie hotelli lumise pildi pannud :)

Kaunist jõuluaega kõikidele blogijatele ja kõikidele lugejatele ;)

.

Aastavahetus vanade eestlaste viisi :)

Sellel aastal ei tulnud mul kuidagi vaimu peale, et välja mõelda, mida uusaasta peoga teha. Teadsime, et niimoodi, kui eelmine aasta, tänases turusituatsioonis enam ei saa... Mis oleks midagi sellist, mida saaks kliendile pakkuda alla 1000 krooni?

Istusime Silviga tema toas ja palusin tal esilagne söögikalkulatsioon kokku panna. Tuletasime just meelde, et mis meil eelmine aasta laua peal oli...
"Verivorst? Ei, ei! Verivorstiga täidetud broiler hoopiski! Mis me siis see aasta teeksime...?", küsisin Silvilt. "No verivorst peaks nii või naa olema...", mõtiskles ta kuuldavalt.
"Teeme... mmm... verivorst täidetud... verivorstiga!", naersin mina, sest mõte, milleni mind see mõlgutus viis, oli rohkem kui naljakas!
"Tead, Silvi, me teeme vanade eestlaste jõulu- ja uusaastapeo üheskoos!"
Ja nii oligi mõte ja idee olemas...

Ja nii ongi pakett valmis tehtud, nüüd on kõik kokkulepped sõlmitud ja kogu teema 990 krooniga kodukal müügis. Jamis kõige vahvam- maja on juba aastavahetuseks 80% täis müüdud.

Mis kõik vahepeal on juhtunud...

Jah, ma olen süüdi... Ligi kuu aega pole ühtegi sissekannet.... Kole lugu tõepoolest. Loodan, et te ei loobunud meie blogisse aegajalt sisse kiikamast ja ei vabastanud seda veebiaadressi oma "favoritside" alt.

Teate ju küll- nende loominguliste inimestega on ju jumala raske. Kui on kiirem ja kurnavam periood, siis ei tule see vaim mitte kuidagi peale. Tee mis tahad. Olen juba paar nädalat fotoaparaadiga ringi käinud, et mõni vahva teema "purki" püüda, kuid, mis seal salata, fotokas on kotti jäänudki... Mitte, et kirjutamist väärivaid seiku poleks olnud, oh ei- neid on küll.

• Kas või see, et maailmarändur Eva on Ameerikast tagasi.
• Ja meil on spaas ka uus töötaja- Kristi. Peangi kodukal ära parandama. He-hee... Saan nüüd sinna kirjutada ühe nime, sest meil on spaa tööl kaks Kristit :)

• Või see, et meil on ilusti hoo sisse saanud spaa- kabinet: maniküür, pediküür, depilatsioon, kulmud, ripsmed, värvimine, koolutamine, kunstripsmete lisamine ja kõik muu, mis sinna juurde kuulub :) Teenust pakub Terje Osijärv- väga naiselik, õrn ja hea käega spetsialist. (Nagu mõistate, on meil jälle kaks Terjet majas :))

• Vähe sellest, et meil on majas mitmeid inimesi, kellel on sünnipäevad ühel päeval, korduvad ka nimed... Minul ja Svetlanal on 10. juunil, Kristiinal ja hommikusöögi Merikesel on 16. juunil ning Tarvol ja Janal on 4. novembril sünnipäev.
Kristisid on meie majas olnud juba 4, Terjesid 3, Tatjanasid ka 3, Janasid 2, ja Kristasid ka 2 :) Kui ma nüüd kedagi ära unustasin, siis andke mulle andeks ja tuletatagu meelde! :)

• Või siis see uudis, et meie Margit, Eva (alles tulija kohe jälle läks) ja Janne käisid Egiptuses puhkusel- esimesed kaks 14 päeva!!! Tagasitulles olid nad nii pruunid ja... puhand... Vastik, vastik, vastik :)) Ma tahan ka kohe hirmsasti puhkusele- lausa kuu aega järjest!

• Siis veel see, et meie parkla on saanud uue katte, mis enam kuiva ilmaga ei tolma ja vihmasega ei määri :) Uus kiviga kaetud tee viib ka Meretorni, nii et seminarirahvas saab ka kuiva jalaga kohale :)

• Siis oli Marilaat Helsinkis- kus Kristiina ja Silvi käisid. Ja kus nad oma keeled soome puhumisega ära nikastasid. Kusjuures nad on ka ainsad meie maja inimesed, kes soome keelt räägivad.
Kristiinal suhtles seal täitsa vabalt, üks hetk oli ta näppupidi ühe küsimise peale soomlasega koos Ida- Virumaa kaardis mööda teid vedamas, kui talle see somm kuidagi "kahtlane" tundus. Üle õla moka otsast küsis siis meie omade käest, et: "Kas te näete sedasama, mis minagi näen?" Vastuseks sai innukad peanoogutused. Oligi Tarja Halonen temaga koos kaarti uurimas ja näpuga jälge vedamas :) Lahe, onju!

• Siis 11. detsembril toimub meil väga vahva kultuuritoiming SÄSI- Lauri Saatpalu ja Peeter Rebane esinevad oma ligi kahetunnise muusikalise kohtumisega meie majale ja rahvale. Tõotab väga mõnus- mõnus tulla... :)

Kui pärastpoole tuleb midagi veel meelde, siis kriban siia juurde ;)

See, et täna lõpuks sulepea kätte võtsin, sellel on tegelikult kolm põhjust:
1) Tarvo tuli täna mu tuppa ja küsis, et miks ma pole blogisse midagi kirjutanud... No nii samamoodi ma talle ka põhjendasin. (Muide, ta tuli end jälle järjekorda panema. Kes blogi algusest peale lugenud, see teab, mis järjekorda... Hi- hiii...)

2) Sain ka kirja ühelt kenalt inimeselt, kellega me tänu just sellele samale blogile tuttavaks saime. Me küll ei tea teineteist, aga minu puhul ta poole tohutu sümpaatia- tervitan Sind, Signe, siinkohal :)

Selline lugu. Aga ma luban, et enam nii suuri vahesid sisse ei jäta. Jõuluajal on palju millest kirjutada, uue aasta alguses tahan hirmsasti puhkust võtta- puhanuna tuleb vaim lihtsamini peale- teate ju küll... ;)

PS. Vaatasin, et seekordne kirjutis jäi teenimatult vähese illustreeriva materjaliga. Otsin siia juurde mõned pildid, et liiga igav poleks lugeda ;)
See pilt, millega ma aastavahetusepaketile emotsiooni andsin ja mille ka siia nüüd lisan, on eelmise aasta jõuludest, kus sõprade ja lastega Hiiumaal jõulu pidasime... Tervtused siinkohal ka Roose Linnamaja rahvale :)

Santsu igatses Kristiinat ;))

Peale seda suurt tellimuste töötlemist, mis seoses Tudish- Piip kampaaniaga meie peaadministraatoril Kristiinal läbi tuli teha, saatsime ta puhkusele. Kohe kaheks nädalaks. Eks seeläbi oli meie teistel adminnidel kõvasti tööd teha ja kui midagi kusagil takerdus, siis andke, kallid kliendid meile andeks... :))

Need kaks nädalat läksid ikka väga kiiresti ja selle nädala esmaspäeval oligi Kristiina tagasi. Santsu tundis selle ülekõige rohkem head meelt. Või vähemalt oli tema see, kes seda sellisel erilisel kombel välja näitas, et ronis esimese hooga Kristiina tähtsale adminnitoolile ja keeldus sealt lahkumast :)) Kui Kristiina end aga kuidagiviisi Santsu kõrvale mahutas (loe: pressis), siis ronis kass ülbe näoga viimasele sülle...
Ja nii väga lahe meie Santsu ongi! :))

Tudish- Piip

Lõpuks on meil kõik Tudish- Piip paketid arvutis :) Teate küll- need Rimi "hulludel päevadel" müüdud spaa- paketid. Poole detsembrini on meie nädalavahetused suhteliselt kinni broneeritud. Reeded ja pühapäevad peidavad endas veel pisut ruumi, kuid laupäevadeks saab vast majutust, kuid spaa- aegade saamine lähikuudeks sõltub kaugele etteplaneerimisest ja varakult broneerimisest :)

Tahate teada, et kuidas me sinna kampaaniasse üldse saime? Täpsemalt võib muidugi Estravel kommenteerida, kuid arvan, et oleme viie ja poole tegutsemisaasta jooksul pakkunud klientidele nii head toodet/ teenust kui ka mõistlikku hinna ja kvaliteedi suhet. See, et Estravel meile selle pakkumise tegi, näitab, et meie tase on piisavalt kõrge suunamaks meie juurde oma suhteliselt nõudlikke ja teadlikke kliente. Pakun, et see on usaldus... :)

Oleme koostöös Estraveliga ju varasemaltki teinud nii mitmeidki huvitavaid Kuldkaardi pakkumisi ja ju siis on kliendid meie poolt pakutavaga väga rahule jäänud. Eks see on ka üks suur põhjus. Meile on see muidugi kompliment ja suur motivaator samal kursil jätkata :)) Soovige edu meile!
.

Ah, et... mõni mõis? ;)

Kaunist laupäevast päeva teile kõigile, armsad inimesed. Selline pilves ja vihmane ta on, aga- ah, mis sest- mõni mõis, nagu öeldakse... :)))
A, vot ei ole tegelikult mingi... mõni mõis :) Meie, Saka mõisast, on saamas uhke pärija endisaegsele hiilgusele... Fassaad kõik korda tehtud ja uksed, aknad ees. Natuke läheb veel aega, siis on väljast täitsa valmis.

Tavaliselt sõidan ma tööle ja töölt ära nö. AA ranna teed pidi. Siin mõned nädalapäevad tagasi, kui allkirjastasime Toila pargis turunduslepet, võtsin ma sinna suunda lühema tee, ehk siis piki meie mõisaparki ja läbi Saka küla. Endale üllatuseks nägin, et ehitajamehed olid majalt tellingud ja kiled maha võtnud ja välja oli "koorunud" õrn ja naiselik häärber :)) Suu jäi kohe lahti- nii ilus oli.

Kuna sel päeval oli mul suhteliselt kiire- terve suur seltskond ootas mind koos kolme kandikutäie suupistetega, mis tagaistmel minuga koos hoogsalt kurve võtsid, siis ei hakanud peatust tegema, et seda ilu fotoaparaadi plaadile jäädvustada. Aga sellest päevast hakkasin aparaati autos hoidma, et parajal momendil üks ilus klõps ära teha. Juuresolev pilt on tehtud 21. aprillil käesoleval aastal.


Küll oli aga siis mõni veoauto või traktor eksterjööril ees, või sadas vihma või sõitsin ma tööle minnes hooga Saka küla ristist mööda ja õhtul samamoodi hotelliväravast otse välja... hiljem alles lahti laksates, et oleks pidanud teise tee valima.... Aga eile oli seepäev, mil töömehed olid juba läinud, mil päike veel paistis ja ühtegi muud takistavat tegurit, et traktorite, et muu näol, mu plaani ei takistanud :)

Klõps ja klõps. Käes ta oligi- ilus ja ülevaatlik pilt meie uuest õrnades värvides mõisamajast. Tõeline iludus... Huvitav, miks ta mõjub mulle kui naisterahvas? Kas teile ka?

Kultuuritennis 2009

Pean südamest vabandama, et mul järgmine asi ära oli ununenud- septembri algul toimus ju KULTUURITENNIS. Kirjutasin just artiklit TENNISE ajakirja, kui tuli meelde, et seda teemat ei olegi ma blogi veergudel kajastanud. See viga saab siinkohal otsemaid likvideeritud! Ja sada vabandust ka muidugi :)

Tennisesõprade teed on imelikud.

Nii nagu suurem osa teid ongi käänulised, niisamuti tõi ka üks eriti imelik ja käänuline tee Saka mõisapargi tenniseväljakutele ürituse, mis omavahel öeldes ja ette rutates ära mainides, sai nimeks KULTUURITENNIS 2009.

Kui nüüd kogu lugu jällegi lugejale algusest peale meelde tuletada, siis kohtusid ühe turismiteemalise saate filmimise käigus Saka Cliff Hotel & SPA hoovis Sepo Seeman ja Roman Baskin. Vastastikune äratundmisrõõm sai sellevõrra suurem, kui ilmnes, et mõlemal mehel on kirg ja nõrkus tennisemängu vastu. Meie uued kunstmuruga tenniseväljakud said nende poolt hindeks väga hea ning soov oma igapäevaseid kaasmängijaid uuele väljakule mängima tuua viis mehi mõtteni viia Saka mõisas läbi üks huvitav turniir.

Lühidalt oli siis nii, et sellel samal maikuu päeval, saate „Puhka Eestis“ võtetest grillpanni juures puhkamas, said löödud käed KULTUURITENNISE 2009 toimumise kohta Saka mõisa väljakutel. Kuna Roman ja Sepo on ise mitmekülgsed kultuuriinimesed, siis sündiski mõte suuremal või vähemal määral tiimid koostada ametivendadest. Kuna suvi tundus olevat väga hõivatud, siis peale põgusat kalendris sirvimist sai koheselt paika ka kuupäev: 06. september 2009 sai rasvaste tähtedega üles tähendatud.

Ja nii see suvi läks kui unenägu... Lisaks oli ilus ja päikesepaisteline, Saka mõisapark pakkus suve läbi aktiivset tegevust nii harrastusspordisõpradele kui ka kultuuri- hea muusika ja näitemängu armastajatele. Isegi üks öökino mahtus augustikuu viimasemal nädalavahetusel sumedasse suvekavva. Kõigest sellest saab aga rohkem lugeda Saka Cliff Hotelli blogist: www.sakaspaa.blogspot.com.

06. september tõi aga Saka mõisa kohale vihmapilved ja kogu meie üllas kultuuri- ja sporditoiming kippus pehmelt öeldes läbi kukkuma. Hommikust alates sai aknast taeva poole kiigata ja sõrmi ristis hoida ilmaolude paranemiseks, aga asjata... Viimasel minutil sai koostöö ja vastastikuse abi tähe all „rentida“ uhiuue, alles nädalapäevad tagasi avatud Jõhvi Spordihoone turniiri läbiviimiseks.

Loomulikult pole Spordihoone, ükskõik kui uhke kanada tammest valmistatud põrand seal ka poleks, kõige parem variant tennisemänguks, kuid inimesed olid kohale tulnud, täis energiat ja entusiasmi. Seega said nad lisaks toimuvatele turniiridele osaks ka tutvusele ühe eesti kõige moodsama spordihoonega, said osa Jõhvi viimase aja kiiretest arengutest Kukruse- Jõhvi tee remondiga ja oskasid Jõhvi kesklinna pidada ilusaks roheliseks oaasiks :)

Kellest said siis selle päeva tegijad? Lisaks ülalnimetatud kahele põhisüüdlasele olid kohal Romani imporditud Tõnu Kaljuste ja Ants Leemets ning Sepo poolt Raimo Pass ja Madis Kalmet. Jõhvi Spordihoones mängiti üksikmäng tennises (I Raimo Pass, II Roman Baskin, III Ants Leemets) ja paarismäng sulgpallis (Roman Baskin ja Tõnu Kaljuste).

Nagu pildilt näha võib, käis töö ja mäng käsikäes. Sulgpalli esimesed 10 minutit rippus Tõnu Kaljuste telefoni küljes ja suutis sellest hoolimata meistriklassi hoida :)

Turniiride lõppedes ootas mehi Saka Cliffis bassein, saun ja söömaaeg, kuid need tuli paari tunni jagu edasi lükata... Sakale jõudes oli vihm üle jäänud ja nad otsustasid ka sealsed väljakud üle vaadata. Kohapeal sündiski kiire idee välitingimustes veel üks mäng teha! Sellised mehed! Õhtuse paarismängu võitis tandem Madis Kalmet ja Raimo Pass.

Igajuhul said osavõtjad mõnusa laengu ning läbi Sepo Seemani suu jäi õhtusöögilauas mõte, et seesuguseid väljasõite Eesti ilusatesse kohtadesse peaks edaspidigi tegema. Meie väravad on kõikidele soovijatele pärani lahti!

Tere, tere tulemast!

Ühisrinne: Viru Turundus :)

Tahan teile rääkida ühest vahvast asjast- nimelt... Ida-Viru omavalitsused ja turismikorraldajad sõlmisid koostööleppe, et palgata maakonna turismispetsialist, teha ühist müügitööd ja murda visalt kaduvaid müüte.
Kasutades kohaliku ajalehe "Põhjarannik" sõnu, siis:
.
"Aasta turismiuuendajaks valitud Narva muuseumi direktor Andres Toode ütles, et Ida-Virumaal ei ole turism kunagi olnud sellises positsioonis nagu näiteks Pärnus ning see sunnib siinseid inimesi rohkem vaeva nägema. "Mulle tundub, et tänu vaevanägemisele oleme tõenäoliselt koostöö valdkonnas jõudnud kaugemale kui ükskõik milline teine maakond."
.
Ida-Viru ettevõtluskeskuse vanemkonsultant Kadri Jalonen hindas 29 osapoolega koostöölepet kui uue lehekülje pööramist maakonna turismikorralduses. "Eesmärk on üheskoos palgata tööle maakondlik turismikoordinaator, kelle ülesanne on koordineerida ühist turundus- ja müügitööd," selgitas ta, nimetades tegevustena ühiste pakettide ja maakonna reklaami väljatöötamist.
.
Saka Cliff Hotel & Spa direktori Terje Bürklandi sõnul on talle algusest peale selge olnud, et ainult Saka müümisest on vähe. "Pean aitama müüa tervet Ida-Virumaad ja neid teisi väärtusi, mis siin on, et inimene tuleks ka teinekord tagasi."
.
Jõhvi kontserdimaja direktori Piia Tamme sõnul tuleks ühiselt murda müüte, mis on maakonna kohta jätkuvalt levinud, alates sellest, et Ida-Virumaa asub kaugel ja seal suurt midagi ei toimu, ning lõpetades hirmuga, et tänaval kõndides saab aidsi või et auto parkimine ööseks hotelli juurde on ebaturvaline. "Kõik me soovime, et see arusaam muutuks."
.
Meresuu tegevjuht Tarmo Bachmann lisas, et kindlasti on selliseid kliente, kes tulevad ainult ühe koha või vaatamisväärsuse pärast, aga väga paljud eestimaalased on siinkandis esimest korda ning ühe reisiga tahetakse rohkem näha ja kogeda. "Ja meie ülesanne on pakkuda neile tervikut, kus on nii kultuuri, sporti, vaatamisväärsusi, ajalugu kui võrratut loodust."
.
Ida-Viru ettevõtluskeskuse juhataja Pille Sööt märkis, et kuigi mõningad eelarvamused on visad kaduma, on maakonna maine viimase kümne aasta jooksul siiski oluliselt paranenud.
.
"Kui turismiettevõte läheb ennast reklaamima, siis ta peab alustama sellest, mis on Eesti, mis on Ida-Virumaa. Kui kõik seda eraldi teevad, on see neile kulukas. Et mainet parandada, on vaja nii omavalitsuste kui turismiteenuse pakkujate ja ettevõtete ühist panust, siis on see palju mõjusam ja hoiab kokku ressursse." Ühiselt tegutsedes on selleks võimalik ka Euroopa Liidu fondidest raha taotleda".
.
Jõhvi vallavanem Tauno Võhmar märkis, et ka maakonna omavalitsustel on selge huvi tuua siia rohkem külastajaid, sest see säilitab ja annab juurde töökohti paljudes valdkondades. "Jõhvi üksi pole külastajale piisavalt atraktiivne, maakond tervikuna aga küll."
.
Sellise kõva asjaga saime siin hakkama :)
.

IDA- VIRUMAA: lähemal kui arvad ja lahedam kui tundub!

Kammerkontsert Sakstekambris.

Peale selle, et 01. oktoober oli eakate inimeste päev, oli 01. oktoober ka muusikapäev. Meie majas tähistasime seda siis, nagu altpoolt lugeda võisite, kammerkontserdiga, mis kandis nime Sõnadeta laulud". Hea meel sellest, et saime elule äratada mõisaklaveri, mis kõlas rohkem kui klavessiin :)

Ja hea meel selle üle, et esimese kontsert oli antud just nende autorite lugudega, kes klavriga pea eakaaslased. Beethoven ja Mendelssohn olid meie klaveri sündimise ajaks (1853- 1855) küll juba teispoolsusesse läinud, kuid eks nende lood ja laulud olid just tolleaegsete pillide peal mängimiseks.


Mulle endale oli huvitav kuulata just seda, et Kadri- Ann rääkis juurde nii palade autoritest kui sellest muusikast, mida nad lõid. Tegu oli ju eeskätt koolidele mõeldud kontsert- koolitunniga, seega sai ta hariv ja õpetlik.

Kaks tundi enne meie kontserti toimus samasugune Maidla mõisas. Seal olid publikuks aga algkooli õpilased. Väga lahe oli kuulata Kardi- Anni juttu sellest, kuidas peale üht pala oli ta laste käest küsinud, et mis mulje see teile jättis. Üks lastest oli siis vastanud, et nagu tuli oleks maailma alla neelanud... :)

Need kontserdid, mida oleme harjunud vaatamas käima, lasevad kuulda meil vaid muusikat ennast. Jättes siis lugude ja esinejate tõlgendamise meie endi ülesandeiks. Kuid ka täiskasvanule on VÄGA huvitav rohkem teada saada. Seda peaks esinejad ise kohe rohkem rakendama.

Järgmiste klaverikontsertiteni meie mõisas!

Ühe klaveri lugu. Sõnadeta laulud. Felix Mendelssohn 200

Anname häälevärinal teada, et ühe ühise ettevõtmise kaasabil on sündinud projekt, mille käigus on saanud endale uue elu meie maja väärikas eas Beckeri klaver.

Sain palju kasulikku ja harivat infot Jõhvi Kontserdimaja häälestaja Veli Sarve käest- aastal 1941 oli Peterburis alguse saanud klaveritehas, mille esmeste pillide seas valmis ka meie maja instrument- dokumentide järgi siis ajavahemikus 1853- 1855. Seega tegelikult isegi 10 aasta varem, kui meile esialgu teadaolevatel andmetel.

Nüüd on meie mõisahotellis endale uue kodu saanud väärikas eas iludus, mille (või on siin õige öelda pigem "kelle"?) efektne palisandrist spoon on kaetud ehtsa niiskuskindla Shallek lakiga, mille/ kelle valged klahvikatted on elevandiluust ning mustad klahvid on valmistatud eebenipuust.

Klaver saabus meile eelmise aasta talvel ja asub uhke katteriide varju peidetuna Sakstekambris- viimaste mõisaomanike Leslide valvsa pilgu all, kes on maalidele üles joonistatud 1857 aastal. Seega, on meie Sakstekambris väärikad eakaaslased kokku saanud :)

Muide, ma õppisin täna uue sõna: vürbel. Kes teab, mida see tähendab? Esimeseks vihjeks on see, et see on seotud klaveriga... Ikka ei tule? :) No teine vihje on see, et see on seotud klaveri hingeeluga... Ikka ei tea??? :))) Tegelikult ei peagi teadma- tegu on häälestuskruvidega, mida pungutades saab anda kellele õige kõla. Pildilt näed vürbleid siin vasakul kõrval.

Nüüd aga SÕNADETA LAULUD.

01. oktoobril kell 16:00 toimub MTÜ Muusikasõprade Seltsi sarja "Kammermuusika mõisakoolides" raames kaunis kammerkontsert. Loe enam:
http://www.kammermuusika.ee/index.php?p=41

Klaveril: Kadri-Ann Sumera
Esitlusele tulevad:

Ludwig van Beethoven – Variatsioonid F-duur op. 34
Felix Mendelssohn-Bartholdy – Sõnadeta laulud
Edvard Grieg – Lüürilised palad
Lepo Sumera – Liblikas, kes ärkas talvel üles.

Siinne värvikas valik on kokku pandud kolme sajandi heliloojate muusikast. Beethoveni teema ja kuus variatsiooni on igaüks väga erinevad, justkui väikesed terviklikud omaette teosed, millel igaühel selge vorm ja oma lugu jutustada.
Felix Mendelssohn, kelle kahesajandat sünniaastat üle maailma sel aastal tähistatakse, on kirjutanud mitu nooditäit sõnadeta laule – nii nimetab ta neid teoseid sellepärast, et tegelikult lauljat pole, kuid ülesehituselt (selge viis ja saade) ja meloodilisuselt meenutavad need lühipalad tõepoolest laule.
Norra rahvusromantiku Griegi Lüürilised palad meenutavad rännakut läbi helilooja maalilise kodumaa. Matkaja satub oma teel nii metsa kui mägedesse, rahvapidudesse ja pulmadesse, imetleb liblikat või linde, kohtab mäetrolle ja haldjaid, mõtiskleb omaette ning tantsib meeletuid tantse.
Need pisikesed hurmavad palakesed toovad naeratuse huulile ning pildid silme ette. Ka eesti helilooja Lepo Sumera maalib oma lastepalas „Liblikas, kes ärkas talvel üles“ pilte: vaikne talveüksildus, nukra liblika laul ning lõpuks taas uinumine.

Kaunist kontserdielamust!
.

Hang nagu härg magas akna taga :)

Jõudsin pealkirja ära kirjutada ja tabasin end mõttelt, et ma nii pealkirjades kui ka tekstis sees tsiteerin parajalt palju erinevaid laule. Seega võib õigeks pidada ka seda laulusalmi peidetud väidet, et: "Suvi läks kui unenägu, tantsides ja lauldes..." :)

See, et suvi on nüüdseks otsa saanud (mõned ilusad päikesepaistelised ilmad seda enam ära ei peta), on selgemast selgem. Et mis hang? Jah, kohe päris lumine hang, mis rahe näol 10 minutiga maha sadas. Fotokas oli mul küll kaasas, kuid... autos. Siis, kui rahevalamisse väike paus tekkis, siis sain fotoaparaadi ka kätte..

Just mõni hetk enne padurahe sadu kutsusin tüdrukuid taevast vaatama- päike paistis ja mere kohal olev taevas oli tume- tume sinine. Keegi ei osanud selle kauni värvi taga aga rahetormi näha :)

.

Ahjaa... meil esimesi päevi ka uus admionistraator tööl. Saage palun tuttavaks, ta nimi on Anu. Palju jõudu talle ja meile ka :)

Reedene rõõm!

Mingist laulust on mul meelde jäänud, et reedel pidi olema reedene rõõm. Rohkem ma sellest laulust ei tea ja viisigi ei mäleta, kuid see polegi oluline.

Reede on vist enamuse inimeste lemmikpäev- saabub ju siis kauaoodatud nädalavahetus. Minu jaoks sai tänase päevaga ühele poole ka uute adminni-kandidaatidega vestlusvoor. Kokku sain 18 avaldust, millest kolm ei vastanud telefonile, millest kaks eesti keele oskamatuse tõttu kohe välja jäid. Kõik ülejäänud, ükskõik kui lootusetu mõni neist võis tunduda, kutsusin ma aga välja.

Mis tähendab selles kontekstis siin lootusetu? Ei, mitte et inimesena, vaid kandidaadina lootusetu. Lootust pole siis, kui inglise keelt ei valda. Lootust administraatoriks saada pole ka siis, kui puudub töökogemus- selles mõttes, et pole kunagi töötanud.

Kusjuures üks mu esimesi kandidaate oli meie blogi lugenud ja ka seda mu viimast sissekannet! Seega sai talle suur plusspunkt kirja, just nii nagu lubatud :)

Nüüd on kõik sõelutud, tööpäev on selja taga ja "reedene rõõm" võiks nagu alata... aga jube kehva on olla, pea valutab ja haige inimese tunne on ka... Kardan, et jään haigeks. Jah, mul oli üks rõõmurullist kandidaat, kes peale 15 minut kestnud vestlust teatas, et tal on 39 palavik!!! "No tule taevas appi!", oleksin tahtnud seepeale hüüda. Inimene, mis sul viga on, et tuled haigena teisi ohtu panema!!!

Ma ei mõista seda. Pakun, et tema ka ei mõistnud, mis selline palavikuga inimeste hulgas seiklemine endaga kaasa toob- muidu oleks ta selle maha vaikinud, mitte uhkelt teatanud. Selle info peale lõppes see intervjuu enne oma lõppu... Kallid, inimesed, ärge ronige haigena ei sõpradele külla, ei poodi, ei tööle, ei tööintervjuule, ei töötukassasse. Mitte kuhugi- see on täiesti vastutustundetu! Istuge kodus ja ravige end. Urr..

Aga minul on valik tehtud. Annan teisipäeval inimestele telefonitsi teada... kui ma nüüd haigeks ei jää ;) Hoidke mulle pöialt!

Algab vestlusvoor uue adminni kohale...

Mõnikord tunnen ma nii kirjutades kui ka rääkides puudust neist emotsioone edasiandvatest koonidest, mida me MSN-is kõik kasutame... Tean, tean, et ma niigi kasutan väga palju smaile, et kuhu siis veel need ülejäänud, kuid... aga kuidas muud moodi ma annaks edasi oma meeleolu nende teemade ja momentide kohta, millest kirjutan? :) Teil jääks ju pool taustsüsteemist saamata.

Miks sellega vestlusvooru teemat alustasin? Seetõttu, et pealkirja lõppu oli kange tahtmine panna sellist ikooni, kus mõtlik smail pööritab silmi.... no ma päris seda ei leidnud, mida mõtlesin, aga ka see smail: " " ajab asja ära... Noh, et nagu ei teaks, mida sest oodata...Sest ma ei tea, tõepoolest, mida nüüd kahelt järgmiselt päevalt loota võib.

Ei mäletagi, millal nii palju elulookirjeldusi sain, kui seekord. Vanasti- paar või poolteist aastat tagasi tuli kuulutuse peale üks inimene kohale. Pidin ta tööle võtma, sobis ta või ei sobinud antud kohale... (ikka sobis ;)).

Kuidagi väga tasavägiselt jagunesid saabunud CV-d suhteliselt tugevateks kandidaatideks ja siis suhteliselt nõrkadeks. Proovisin nad mõlema päeva peale võrdselt ära jagada.

Leidsin netist mõned näpunäited, mida silmas pidada tööintervjuul. Juhul, kui on nüüd keegi, kes valmistub põhjalikult meie neljapäevaseks ja reedeseks kohtumiseks, ehk on lootust, et komistatakse ka meie blogile. Siis tuleb seda mulle selge ja valju häälega intervjuul teada anda. Kodutöö tegijad saavad plusspunkte :)

Kuidas minna tööintervjuule.

1.
Riietu korralikult, ametlik riietus on oluline. Meestel vähemalt lips ja triiksärk, naistel ühes stiilis jakk ja püksid või seelik, all triiksärk.

2.
Ehted, rõngad, tatoveeringud – neid ei maksa rõhutada. Kui võimalik, peida need või eemalda vähemalt intervjuu ajaks. Naised – meik olgu minimaalne.

3.
Tea, kelle juurde sa intervjuule lähed. Võta internet lahti ja uuri natuke selle asutuse kohta, kuhu sind kutsuti. Sult oodatakse, et sa tead ühtteist. On oluline, et kodutöö oleks tehtud.

4.
Räägi selgelt ja kõlavalt. Kui sa pole endas kindel, harjuta sõbraga enne vestlust. Vasta küsimustele täpselt ja konkreetselt, ära räägi liiga pikalt. Ära sega intervjueerijale vahele.

5.
Ole valmis tüüpküsimusteks. Tihti küsitakse sult, mis sa arvad, mis sa viie aasta pärast teed või kelleks lapsena saada tahtsid, samuti miks oled sina just parim kandidaat sellele tööle. Tihti palutakse sul ka endast rääkida, tee endale selgeks mõned pidepunktid.

6.
Tunne ennast. Proovi end vabalt tunda, ent tea kuidas sa räägid. Kui sa kipud närveerides kokutama, proovi seda vältida või vabanda intervjueerija ees kui see juhtub. Loodetavasti jätkub intervjuu pärast seda lõbusamas meeleolus. Kui sult midagi küsitakse ja sa ei tea nii kohe vastust, võid julgelt öelda, et ei tea või et ehk räägiks sellest hiljem. Ausus ennekõike.

7.

Mine kohale õigeks ajaks või natukene varemgi.

8.

Kui sul on cv-sse märgitud soovitajad, teavita neid kindlasti, juhul kui intervjueerijal peaks huvi olema neile helistada, teavad nad selleks valmis olla.

9.

Ära näri nätsu. Kui närisid seda eelnevalt, et hingeõhku värskena hoida, poeta see lähimasse prügikasti või palu enne intervjuu algust intervjueerijalt, kuhu sa selle panna võiksid.

10.

Lõhnasta minimaalselt, kui üldse.

SOOVIGE PALJU EDU MEILE :)

Maagiline kesknädal 09.09.09

Nii nagu iga teinegi hommik ärgates- veidike unest toibudes ja seejärel tirides sülle arvuti, mis eelmisest õhtust voodi ette põrandale ootama jäi, et vahepeal (uneajal) saabunud meilide ja ka ilmauudistega kohemaid kurssi saada. Esimene uudis, mis postimees on-linest vastu vaatas, oligi see, et täna, mõned minutid tagasi, oli olnud tohutu maagiline hetk. Ja mina magasin oma tohutu hetke maha! Mõelda vaid.... mis elu see on :))

Aga minu, ja veel hulga inimeste, maagilised hetked leidsid aset hoopiski nädalavahetusel, ja- jaa, räägin James Werts & Band´ist. Meie ettekandja Margit väriseb veel praegugi saadud emotsioonist ja vähemalt veel täna keskpäeval oli ta orkuti sõnumiks, et ta ei saa sündmusest üle ega ümber :)) Kes veel ei tea, siis kui kuulete lisaks Jamesi nimele kusagil ka Ivo Lille ja Tõnu Halliku nime, siis tasub minna! Kasvõi silmad kinni!

See, mis feelinguja muusikaga nad meie armsa restorani täitsid, oli lihtsalt sõnulseletamatu- kui juba kokk tuleb köögist välja baarileti taha kaasa tantsima, siis peab see midagi täiesti ja totaalselt head olema. Küsite, et milles see hea siis seisnes? Et kas mustas poisis, kas saksofonis- paljud peavad ju saksofoni väga seksikaks pilliks, või hoopiski kitarristi popis soengus? Jah, teil on õigus- kõiges selles ja mitte ainult!!

Muusikapalad, mida ette mängiti olid kõik tegelikult ju kõrvale rohkem või vähem tuntud. Kuid see esitus, need soolod, see improvisatsioon... See kõik oli kokku väga vägev kokteil... Jazzu vahele natuke Jamaicat, natuke Stingi, vürtsitatuna souli ja bossanovaga... Ei taha küll ühtegi eelmist esinejat solvata, kuid eks võib asjal ka viimatises maitse man`olla, aga tundus, et sel nädalavahetusel sai toimuma meie kõige- kõigem kontsert... Nii kahju oli, et muusikutel oli sel õhtul ees veel teinegi kontsert Tallinnas, nii ei saanud nad kauemaks jääda ega seltskonda sulanduda... Mis meie juures tegelikut tavaks on :)

Kusjuures ei maganud ma täna oma maagiat siiski maha. Tagantjärgi oli neid hetki lausa kaks- esiteks: päästsin täna kimbatusest kolm ilusat liblikat. Nad tulevad päikese kätte akna peale sooja ja ühel hetkel- pakun, et nad ise sellest arugi ei saa, on nad kuidagi sattunud täiesti teistsugusesse maailma, mis siis antud juhul oli minu armas sassis kabinet :)

Laperdavad oma õrnade tiibadega, mis on pika eluga juba pea et läbipaistvateks kulunud, kõigest jõust mööda aknaraami üles ja alla, uuesti ning uuesti, kuid pole sest tolku midagi... Ei oska nad samamoodi nõiduslikult (loe: maagiliselt) tagasi oma tuttavasse maailma sattuda... Siis peavad nad üle elama tohutu hirmu inimkäte näol, mis neile järjekindlalt lähenevad ja ta oma pimedasse pihku sulgevad. Aga siiski leiavad need narmendavad ja läbipaistvad tiivad niipalju jõudu, et trepi peal avatavatest pihkudest üles taeva poole tõusta... Teate, nii ilus oli- mu maagiline hetk :)

Teine moment oli koju minnes. Suudan tihtipeale peale peale ukse lukku keeramist midagi tähtsat siiski veel oma tuppa unustada- täna võtit peale ukse lukustamist korraks veel käes hoides, enne kui kotipõhja ta ära panna, mõtlesin läbi, et kas kõik asjad said võetud. Kõige paremad on need momendid, kus lähen autoni ja... autovõtit pole. Või siis olen jõudnud juba väravast välja ja hakkan mobiili otsima. Korra on ka juhus olnud, kus tagasi keerasin, oma tuppa läksin, kuid siiski sealt telefoni ei leidnud. Uuesti autos siis oma kotisisu kõrvaistmele laiali laotades tuli telefon ikkagi kotisügavusest välja. Seega ei pööra ma kunagi enam enne tagasi, kui ma pole oma koti põhjalikult läbi otsinud...

Seekord siis veendusin veel ukse taga seistes, et kõik asjad on seekord õnnelikult kaasas ja jätsin adminni Kristiga "jadaega", ning astusin vapralt uksest välja. Vaatasin, et muru oli värskelt niidetud ja järg oli jäänud veidike siiapoole suvepaviljoni, märkasin veel niitmata muru sees valgeid vahvaid seenemütse. Ja neid polnud üks- terve muru oli hajutatult, kuid siiski täis selliseid vahvaid seenemikke :) Ei saanud muudmoodi,kui kiskusin kotist fotoaparaadi välja (pange tähele, see oli mul kaasas) ja hakkasin pilte klõpsima. Päike oli madalal ja ikka tekkis mõni vari fotoaparaadist endast seenemiku peale. Egas midagi, tuli külili hakata ja võte purki püüda läbi rohuliblede...

Kätte sain! Minu teine maagiline hetk :) Hiljem autos rooli keerates tundsin, et sõrmenukid kihelevad- olin seeni läbi liblede pildistades end kõrvenõgesega ära kõrvetanud... Ojee... ma elan!! :)))
.