Saime ära mainitud...

Just! Tunnustus missugune ja selle poole pealt, kust üldse oodatagi ei oska- saime siis ära mainitud Eesti blogivate turismiettevõtete seas. Aivar Ruukelit teate? No ikka teate! Ah, teie ei tea... hmmm...

No proovime teistpidi- ka te Soomaad teate? Teate! Ja ka teie teate-no näed, siis teate ka Aivar Ruukelit, aga te ei pannud nime ja nägu kokku. Tema ja ta kampanjon Marko Siller panid pead kokku ja alustasid mõni napp kuu tagasi turismiturundusest blogimist. Vaata siia: eTurism. Seal saab neist mõlemast mehest lisaks netiturundamisele ka veidi pikemalt lugeda.

Aga ära märkisid nad meid siis, jah, teiste turismiettevõtete hulgas kui usinaid blogijaid. Ausalt ma arvasin, et see hulk on suurem, kes ajapäevikut peavad. Nende 20 blogija hulgas oli tegelikult ainult kolm majutusteenust pakkuvat asutust, ülejäänud olid teenusepakkujad või reisibürood.

Tõsi ta on, tasuta veebimeedia pidev uuendamine on ajamahukas töö. Pakun ise välja, et seoses Facebooki populariseerumisega u. aastajagu tagasi, kadusid või hääbusid nii mõnedki blogid, sest enamjaolt peavad neid ettevõtetes ühed ja samad inimesed. Ajaressurss on aga üks- kahte võrdselt ei jõua. Seetõttu tunnistan ka ise, et minu blogipidamine sai päris kenasti pidurdatud, kui Facebooki Saka Cliffi konto tegin ja seal ka aktiivseks hakkasin.

Sesoses just selle pidurdusmomendiga Facebooki kasuks hakkasin saama tagasisidet ja etteheiteid, et Blogi vaikib, või on postitusi hõredamalt- mõistsin, et kõik meie külalised ei ole isiklikke kontosid pidi Facebookiga ühenduses. Seega kirjutan kõigile, kes ainult lugeda soovivad. Eriti neile, kes ammutavad infot vaid kodulehelt ja blogist.

Oleme omavahel nalja visanud sotsiaalmeedia kolimise üle inernetti, et selleks tuleb eraldi inimene palgata, kes blogib, facebookib, twitterdab ja uuendab kogu aeg kodulehte… Ametinimetus võiks olla sotsiaalmeedik :)

Meie Sancheze lood...

Etteruttavalt olgu öeldud, et meie Santsuga on lood juba head. Aga nii kümmekond päeva tagasi meelitasime (loe: toppisime) Santsu, täisnimega Saka Mõisakass Sancheze, kassikorvi, kuhu ta küll tõepoolest vaevu- vaevu ära mahtus, ja tassisime palehigis arstionu juurde. Arstionu oli päev varem meie helistamise peale öelnud, et ega telefoni teel ta midagi öelda ei saa, tuldagu ja näidaku kassi! Ja süüa- juua ärgu antagu 8 tundi enne toomist samamoodi! Karta on, et tuleb lõigata!

Jah, meie kaebus oli ju suht ümar ja ega siis arstionud mingid hiromandid ole, et värisevi hääli telefonikõne peale, kust kostab: "Meie mõisakassil on kõrv katki. Mingi suur kühm on kõrva taga ja ta on selle lausa veriseks kraapinud. Karv on maas ja pilt on selline suht kole- verine. Küll on kahju...", oskaksid nad paugupealt diagnoosi panna!

Kristiina ja Anu olles üksteisele kassiga korvi tassimisel abiks, viisid Santsu kohale. Ilma joomata ja söömata Santsu. Artsionu vaatas ja ütles: "Mnjaaa- siin pole muud, kui opilauale!" Õnneks sellest momendist meil pilte pole :) Ma ei suudaks neid vaadatagi, kui oleksid- veel vähem suudaks ma neid kuhugi riputada. Opipilte, ma mõtlen. Eriti kui arvestada, kui kahju oli meil kõigil ka opijärgsest narkoosist toibuvast Kiizust...

Ajas end püsti ja ei saanud aru, et mis krae tema kõri ahistab ja end sügada ei lase. Ning mis rakmed tal peal on ja ta rinnakorvi pitsitavad. Kristiina ostis need ettenägelikult arstionu käest, et hiljem edukalt kassi pissitamas käia ja vältida ta põgenemist. Santsu abitud katsed sellest kõigest vabaneda ja samas soov väärikust säilitada luhtusid. Vaene kiizumiizu...

Nii ongi täna teine nädal jooksmas, kui Santsul krae veel kaelas, aga rakmed juba ära võetud. Enam ei püüa ta paaniliselt sellest ahistajast kaela ümber vabaneda ja nurrub kõrvulukustavalt, kui kreemi haigele kohale määrime. Käime teda ka niisama sügamas- keerab ise põse ette ja siis tõstab lõua üles, et sealt alt ka veel natuke. Sügamise peale näitab ka tagumise jalaga paar korda õrnalt vastu plastmasskraed tõmmates, et kust tal VEEL sügeleb, siis sügame ka need kohad kõik üle :) No küll ta on siis tänulik...

Mõis on avatud! Elagu mõis!

Armas rahvas! Tõepoolest, meie ajalooline mõisahoone sai reedel, 5. novembril 2010, kenasti ja pidulikult avatud! Muusikalist pooletunnist vahepala pakkus barokkmuusikaansambel Corelli Music www.corelli.ee.

Annan ka kohe teada, et peale pidulikku ja ametlikku avamist mõisahoone veel ei "avane". Külalisi ootame aga alles mõne aja pärast. Meil on veel mõned nüansid täita ja mõned kohad kohendada... Aga detsembri alguseks oleme täiesti olemas. Järgmisest nädalast hakkamegi võtma vastu jõulupidude pidamise soove. Seega, veel veidi kannatust!

Nüüd veidi avamisest- nagu ülal mainitud, oli muusikaline vahepala igati mõisaajastule kohane- väikesed väljavõtted nende kodulehelt: Barokkansambel Corelli Consort (kunstiline juht Mail Sildos, barokkviiul) on üks väheseid muusikute ühendusi Eestis, kes mängib barokkmuusikat omaaegsetel originaalpillidel ja ajastulähedases laadis. Ansambel tegutseb aastast 1992.

CC ühendab Eesti professionaalseid muusikuid, kel süvendatud huvi barokiajastu elufilosoofia ja esitustraditsioonide vastu. Seetõttu otsib ansambel ka esinemispaiku, mis võimendaks ajastutruult mängitud barokkmuusika sõnumit - mõisad, lossid, aadlipaleed, kirikud - väärtustades, tutvustades ja elustades muusika kaudu Eestis rikkalikult leiduvaid arhitektuurimälestisi.

CC on leidnud kindla koha Eesti muusikaelus. Ansambel mängib stiilis, mida võiks võrrelda vanade maalide puhastamisega järgnenud sajandite lisandustest. Nii võis see muusika kõlada sajandeid tagasi samades mõisa- ja lossisaalides.

Peale kontserti rääkis omanik Tõnis Kaasik, kes reedesest päevast kannab igati õigustatult mõisniku nime, Saka mõisa loo. Just läbi selle prisma, kuidas tema Sakale juhtus ja selle peale kolmandat vähampakkumist ära ostis.

Kohalikus lehes "Põhjarannik", märgib mõisnik Kaasik järgmiselt... "Ma sidusin ennast selle paigaga 30 aastat tagasi, kui ütlesin välja mõtte "Saka väärib paremat!". Sellega oli rong liikuma läinud ja ma ei saanud enam maha hüpata."

Selle lausega võttis Tõnis Kaasik kokku killukese ajaloost, kui teda ülikooli ajal 1971 (kui mina olin vaid 1 aastane) Saka juga mõõtes ja pildistades piirivalvurid 1. mail arreteerisid, et see looduskaunis ja ajalooline koht väärib igati muud, kui okastraati ja kaevikuid, siis tänasel päeval on nende sõnade, mille ta oma diplomitöösse kirjutas, tähendus tõeks saanud. Vaata ka Aktuaalse Kaamera videoklippi: http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=37282

Peale sõnavõtte ja kingituste üleandmist järgnes vahuveiniklaaside kõlistamine ning kehakinnitamine uhkes buffeelauas ja seejärel maja tutvustamine. Maja on muidugi uhke. Mõned hetked veel ja siis saame seda ka meie külaistele näidata. Valmimas on ka uus koduleht.


Tordi söömise ajaks oli maja vaadatud ja omavahel suheldud. 100- le inimesele valmistas tordi meie ettekandja Piret. Ja see tort oli imehea- iseküpsetatud biskviit, mis kui vanaema retsepti järgi tehtud :) Kohv ja konjak ja hüvad soovid maja heaks käekäiguks.


Tõmbusin korraks eemale ja vaatsin kogu melu kõrvalt- õnnelikud inimsed moodustamas siin ja seal juturingi, nõjatudes naerdes oma kaaslaste käsivangu. Lapsed kilgates jooksmas mööda treppe ja korruseid, ruumides mahe valgus ja küünaldesära... Täielik idüll...

Ootame teid meie idüllist osa saama! Palju õnne meile kõigile :)