Täna ei taha ma Kiisust, ei Kutsust....

Jah, täna tahaksin ma rääkida surutisest. Mulle ei meeldi sõna masu. Surutis ikka. Mis see masu selline on ja mida ta teeb? Surutis surub, see on siililegi selge. Surub paremalt ja vasakult. Alt ja pealt. Surub kohe kõvasti peale. Nii arvangi, et Eestis ei ole praegu inimest, keda surumine ei puudutaks. Kui otseselt ei puuduta, siis kaudselt niikuinii.

Seega, sellega on kokku puutunud kõik inimesed: kõik tööandjad ja kõik töötajad, kes aga oma koduses keskonnas on omakorda mehed ja naised, emad ja isad, õed ja vennad. Mingisugusel skaalal ka naabrid ja üleaedsed, vanemad ja nooremad, targemad ja rumalamad. Kergeusklikud ja vähemkergeusklikud. Jne... lõputult.

Inimene identifitseerib end eelkõige läbi töö. Läbi ameti, mida ta peab. Kõik need eelmises lõigus ülesloetletud tegelased on ka kusagil ettevõtetes ametis. Ja ka seal surub. Surub kokku töövahendeid, surub kokku töötasu, seeläbi võimalusi ning elustandardit. Mis aga kõige kurvem- surub ka suhteid. Kooselusuhteid, sõbrasuhteid, töösuhteid ja usaldust. Nagu näete- igalt poolt surub. Otse ja ümber nurga.

Kitsas on käes. Kitsas on käes rahaga, aga ka lojaalsuse, sõpruse, koostöö ja lahenduste otsimisega. Töö- ja teotahtega. Tuleb õppida kitsastes oludes säilitama ja kokkuhoidma rahalisi ja materjaalseid vahendeid, leidma motivatsiooni lojaalsuseks, koostööks ja sõpruseks. Suurema hoolega tuleks otsida ja leida lahendusi kitsaskohtadele.

Kõige leidlikumad, paindlikumad ja kohanemisvõimelisemad tulevad surumisperioodist võitjatena välja. Ja seda enam on mul heameel näha kõiki neid inimesi meie majas, kes naerulsui ja teotahtelistena omi asju ajavad, olgu nad siis antud hetkel kliendi või teenindaja rollis. Eks see, kes oma puhkepäevade jooksul on meie majas kliendina, temast saab töönädala alates oma töökohal teenindaja. Ja meie maja teenindajast saab samamoodi klient, kui ta oma tööpäeva meie juures lõpetab...

Meie Estraveli Kuldkaardi piknikupakett osutus väga populaarseks ning tõi kokku rekordiliselt suure arvu kliente. Meil oli tõsine kartus, et kuidas meie puhkepäevad sujuvad- kas piknikukorve ikka jätkub, kas ilm ikka laseb õues einestada ja tennist mängida/ vibu lasta. Proovisime situatsioone ette näha, otsides neile juba lahendusi. Proovisime ebakõlasid ette ära hoida.

Ja mul oli tõeliselt hea meel nii ühe kui teise administraatori käest kuulda, et hoolimata sellest, et maja oli piknikulisi täis, ja laupäeval oli õues üks tõeline keskmine eesti kehv suusailm, olid kõik kliendid väga toredaid ja mõistvad. Et kohe mitte ühtegi rahulolematut klienti ei olnud. Ja administraator Kristi, kes laupäeva päeval ees liiklust reguleeris, oli esmaspäeval mulle seda kõike rääkides ise nii õnnelik selle kõige juures.

Meie inimesed. Meie eelmise nädalavahetuse inimesed, olgu siis ühel või teisel pool letti, kuuluvad kindalt nende hulka, kes võitjatena kõikidest situatsioonidest välja tulevad. Rõõmsad, paindlikud, leplikud (ilma suhtes) ja heatahtlikud.
Soovin kõigile häid inimesi!
.

Kaamerad ja mikrofonid...

Eile, laupäeval, oli kole ilm... Vihma muudkui sadas, temperatuur oli 10 kraadi juures ja kjõigele lisaks puhus vilu tuul ka veel... Kartsin jubedasti, et see kole ilm laieneb ka tänasele päevale. Mis ma seda kartisn, küsite teie... :)

Aga selle pärast, et täna pidime filmima saate "Puhka Eestis" Ida- Virumaa saate. Etteruttavalt olgu öeldud, et saade on TV3-s reedel, 5. juunil ja kordab vist pühapäeval 07. juunil.
.

Varahommikul tegin momendiks silma lahti tahtes näha, mis tsüklonid meil akna taga valitsevad- väga rõõmustav oli see, et igaljuhul kella 6 ajal päike paistis :) See üürike ja samas väga rahustav info läbi poolavatud silmalau lasi mul naeratusega oma sügavat pühapäevahommikust und jätkata... Mõlema käe sõrmed õnnetoovalt ristis...

Ka kell 10 oli ilm ilus. Kell 11 viskas pilvest paar piiska. Ja kell 12 oli jälle päike väljas :)))
Kell 16:00 paistis ikka veel päike ja mootorimürina saatel sõitis Sepo Seeman oma automaatkäigukastiga Honda mootorrattaga meile hoovi. Tema järel oli kohal ka kogu võttegrupp.

Esimese hooga suundusime kaamerate ja mikrofonidega tenniseväljaku poole. Külla oli ka tulnud hobitennisist Roman Baskin, kes oli Sepole ühe seti lubanud. Toimus paarismäng, kus vastasteks olid kohaliku tenniseklubi liikmed. Tenniseklubi omad olid veidikene kõvemad, aga õige tsipa... ja meie omadel tuli alla vanduda. Lõppkokkuvõttes võitis jällegi sõprus :)))

Kuna meie tenniseväljak on väge moderne ja vastab kõikidele standarditele, siis patt oleks seda infot teistega jagamata jätta. Seega leppisid härrased Baskin, Seeman ja Kaasik kokku, et 05. septembril toimub meie hoovi peal Kultuuritennis Saka Cup 2009. Kaamera ees sai ka see välja öeldud ning käedki löödud :)

Igaljuhul väga põnev. Kõik on põnev. Meie suvi tuleb põnev ja põnevust jätkub veel sügisessegi...
.

Oh- hooo, postiljon tõi meile Pipilt kirja.

TERE, TERE VANAKERE, KÕIK SEE KALLIS MÕISAPERE!

Minu pühapäevane päev algas küll veidi uniselt, kuid siiski väga toimekalt. Haarasin seekord hr. Nilssoni asemel pehme põdrapoisi hr. Willsoni kaenlasse, viskasin koti õlale ning võiski alata minu pikk reis Sakale- seal ootas mind ju kaks sünnipäevalast :) Hopladi-hopsassaa!
Juba kaheteist ajal olin kohal, lilled kõvasti mu higises peos- sünnipäevalapsi kallistamas ja õnnitlemas. Laste näod ei olnudki nii ehmunud nagu eelmisel korral, selle üle oli mul ainult hea meel.

Oli väga ilus ilm- saime õues mängida ja spunki otsida. Päikesepoiss soojendas terve päev meie põski... Tegime alustuseks ühe väikese virgutusvõimlemise, sest tean, et paljudel lastel on keskpäeval veel uni kontide vahel. Seejärel saime jätkata tutvumismängudega.
Lapsed oli kõik väga aktiivsed ja särasilmsed. Kõikidest mängudest võeti õhinal osa. Vahepeal, kui suurem osa lapsi hingeldama kippus, siis tuli väike paus sisse teha. Ega tänapäeva lapsed ei osale ju enam ei hobuse tõstmises ega ka muudes kehalisekasvatuse mängudes- teate ju küll- jooksu pealt sülitamises ja muudes sellistes toredates harjutustes.

Saka kokad oli ju teinud lastele igasuguseid nämmasid asju lauale. Muidugi mitte selliseid, mida ma ise olin harjunud Kurrunurruvuti saarel sööma ja nüüdki nii mõnelgi õhtul oma Segasummasuvila vildaka pliidi peal meisterdan- seda kõike muidugi vanade armsate aegade mälestuseks..., kuid siiski väga nämmasid- selliseid, mida nüüdisaja lapsed kindla peale ära ei pelga.

Söödud ja joodud, suundusime Meretorni poole. Kõik tahtsid väga üles minna. Alustasime siis seda pikka treppirida, mille poole pealt juba paar tükki loobusid. Ohh sa jeerum küll! Kui selle kirja lõpetan, siis alustan uut kirja kohalikele koolitädidele, et nad selle hobusekandmise ikka tagasi kehka tundi võtaksid.

Suurem osa lapstest jõudis ikka üles! Seal kõrgel oli ilus vaade. Pipile meeldib ju meri, eriti meeldis mulle isaga koos merel seilata. Nuusutasin seal kõrgel tuult ja väike pisar veeres mu silma- need vanad ajad olid ikka nii vahvad küll. Poetasin pisara vargsi oma põlletaskusse- ega ma ju ei taha, et lapsed seda näevad, kuidas ma värskest tuulebriisist vesistama kukun. Pärast nutab minuga kogu see kapm- mis ma siis emadele ja isadele peaksin ütlema, ah?

Kuna nägin, et lastes on vaja ikka kasvatada seda, va võitlusvaimu, siis orgunnisime jalkamängu. Värav oli meil kohe kahe puu vahel- ja pall oli ümmargusem, kui ma arvasin. Jeerum küll- kas teate, kes võitis? Sõp- rus!!! Ja mis teie siis mõtlesite?

Lõpuks oligi käes tordi söömise aeg, mille juurest ei puudunud traditsiooniline sünnipäeva laulu laulmine. Kuna sünnipäeva lapsi oli kaks, siis sai isegi Pipi keelt väänata laulmisega. Keelt ei tohi aga palju väänata. Ja liiga vähe ka ei tohi väänata.

Kas ikka mäletate kõik seda lugu- kui ma omalajal järjekordsele merereisile läksin ja oma Segasummasuvila väravas Tommi ja Annikaga hüvasti jätsin, olid nad nii kurvad, et kurvem ei saa ükski laps maamuna peal olla. Palusin siis, et nad ütleksid, et hüvasti, Pipi, head teed... Aga nende suust ei kostnud mitte kui midagi... Sarnane lugu oli minguga juba varem ka juhtunud, aga siis olid kurbadeks mahajääjateks ühed pilusilmalised lapsed. Kui nad lõpuks avasid oma suu, siis kostus sealt ainult- ui pui ujemui... oh, seda lugu küll....

Nii, et ma väänasin oma keelt ikka tublisti ja lasin seda ka kõikidel lastel teha: Õnne soovime Teile, õnne soovime Teile...
Lõpuks tuli veel viimane fotoseanss. Enne seda tegi Pipi kõikidele tedretäpid põskedele ja läks klõpsutamiseks. Naeratus näol saigi see sünnipäev läbi...

Saka mõisa külalisteraamatust veeris Pipi enne lahkumist veel kokku, et sooviti talle ilusaid sünnipäevi edaspidiseks! Pipi tahab ki ju ainult ilusaid sünnipäevi ja ootab ikka kõiki lapsi oma sünnipäeva just Sakale pidama! Sünnipäev on kõige parem päev aastas, Pipi tahab selle päeva Sinu jaoks lõbusaks teha :)

Ahjaa, peaaegu oleksin unustanud- Hr. Nilsson sai mu fotoaparaadi kätte ja ma ei saa praegu teile selle pühapäeva pilte siia üles panna. Aga ärge jumala pärast muretsege- ta tuleb tavaliselt ööseks alatikoju. Ehk siis lähipäevil on mul võimalus siia ka pildid riputada... Need, mis praegu on, on ühed vanemad, aga nende peal olen ma eriti ilus. Kõik tedretäpid ilusti reas... Ahjaa, see tuletaski mulle meelde, et pean minema apteeki ja ühte tähtsat ravumit ostma. No millist, millist? Eks ikka seda, mis rohkem tedretäppe nina peale toob!!!

Kõikide laste suur sõber,

Pipilota Pikksukk
.

Hulga tööd sai talgu korras tehtud :)

Nüüd ma siin diivani peal istun- läbiväsinud ja nägu õhetab peas- kõik see tuul tuleb must välja :) Muidugi olen ma popu, ma ei varjagi seda.. he- heee... Aga tagantjärgi on väga hea tunne... Mõnus rammestus...

Hommikul, veel enne tulekut, hetsin viimase pilgu http://www.umarlaud.eu/ -sse, et vaadata, kui palju talgulisi meil kokku oodata on- 17 0li kirjas. Õnneks päike paistis ja tuul oli mõõdukas- seega supertingimused talgupäevaks.

Kell kümme juba töö käis- mõisapark oli mootorsae häälekust täis, ja suur lõkkease põles heleda leegiga. Haarasin pilguga kaheksat täiskasvanut ja kolme last. Meiega kokku seega kümme suurt ja neli väikest :) Paras kamp saagimaks, oksi lõkkesse vedamaks, võsa raiumaks ja lehti riisumaks. Ei liiga suur, ei liiga väike :)

Kuna ka meie pere väikseim laps oli kaasas, siis võtsin enda peale lastemänguväljaku riisumise. Peagi olid ka teised lapsed meie juures liivakastis kiikumas ja liumäest liugu alla laskmas.
Igaljuhul kindel on see, et ka laste jaoks osutusid talgud
sisukaks :)

Keskpäevaks olid juba palju tööd tehtud, oligi paras aeg tagasihoidlikuks puljongiks ja pirukaks. Söögipoolis toodi otse tööpaigale ja igaüks leidis endale koha kas saetud palkide peal või kuiva mätta otsas. Muide, pirukas oli viiner :) Ja väga maitsev viiner...

Mis jutte siis söögipausu ajal ka aeti? Uskuge, või mitte- aeti mõisajutte. Tõnis Kaasik rääkis lugusid, mis ulatusid mõisaaega ja mis puudutasid siis kas mõisa viimaseid omanikke või mõisas teeninud inimesi ja nende järglasi.

Üks talgulistest- Margus Kivisto teadis rääkida, et mõisa keldrist läks käik ida suunas. Kuna ta ise oli elanud tookord Saka külas, aga Saka mõis oli ümbruskaudsete poiste ja tüdrukute jaoks tõeline põnev mängupaik, oli ise mööda seda käiku omal ajal roomanud. Roomanud? Jah, te lugesite õigesti- just roomanud, sest käik oli väga madal. Seega, käik oli algul madal, mingi aja pärast oli tulnud selline neljakandiline kamber, kuhu sai kuni kuus inimest koguneda ja kus sai juba poolküürakile tõusta, kuid sealt edasi läks uuesti madal roomamise käik, kuni tuli mõisapargis maa peale.

Tähtsad mõisajutud räägitud, läks töö uuesti käima. Lisaks igasugu võsale, mida oli vaja raiuda ootasid oma järge ka mõned suured puud, mis oma eluea olid ära elanud ja mis suurte talvetormide ja tuultega olid uperkuuti kukkunud, nüüd tuli need tükkideks saagida ja pakud ära vedada. Seda kartust ei olnud, et töö otsa saaks.

Lõpuks oli kell juba kolm ja meie tõhus tööpäev läbi. See talgutööga on selline tänuväärne asi, et kui kõik tehtud ja saab heidetud üleõlapilk tagasi tööplatsile, siis on tulemus kohe silmaga näha. Terve suur plats, mis enne oli pea et läbimatu, oli korda saanud. Minu tööst lastemänguväljaku juures jäi maha kaheksa suurt lehti punnis prügikotti. No tõepoolest hea tunne oli :)

Päikeseterassil ootas töömehi ühepajatoit-omamoodi mõisasöök, just nii nagu muiste :) Isu oli kõigil kõva. Eks parimad isutekitajad olegi kontimööda töö ja väske õhk. Seda mõlemat jagus täna kõigile küllaga...

Suur tänu ka Hannes Kaukesele, kes pani terve oma pere kolme lapsega autosse ja tuli ka talgutama. Nagu üks nende tütardest ütles, et ema pani meid kirja ja niimoodi me tulimegi :)

Sanstu aga ei arvanud kogu loost eriti midagi.... Kurrrr- nurr......
.

Vahepalaks mõned mälestusekillud.

Alates teisest maja lahtioleku aastast hakkasime harrastama kogu kollektiiviga nö. väljaskäimist ja väljasööbimist. Eks ta oli ka nagu õppereis, kus vaatasime, kuidas teised olid sarnaseid asju lahendanud. Eriti vahva oli see, et haarasime kogu kollektiivi kaasa. Kõik noored ja... veidikene vanemad :)

Esimesel pildil bussisõit. Pildil olevate inimeste pooside järgi võib oletada, et sõit on juba suunaga koju- kõik väsinud, aga õnnelikud. Pildid paremalt Kristel, Helen, Kätri ja Berit- kahjuks keegi neist ei tööta enam meie majas, aga meenutame neid ikka hea sõnaga. Berit käib aga vahepeal laste sünnipäevadel Pipit tegemas...

Tähtis oli ka omavaheline koos olemine. Saunatamine ja napsitamine- kuidas muidu saaks teada, mis inimestega sa koos töötad :p Küsite, et kuidas sellised kogu kollektiiviga reisimised üldse võimalikud on? Tegelikult on see väga lihtne...

¤ tuleb leida sobivad majutusasutused, kuhu oleks soov minna.
¤ asuda läbirääkimistesse partertehingu osas: meie tuleme teile ja teie meile.
¤ tuleb leida madalhooaja üks tühi pühapäevane päev. Ja mõni endine töötaja telefonivalvesse jätta.
¤ kõik see mees bussi ja minekut!

Meie esimene reis oli 14. augustil 2005 Otepääle Karupesasse. Imestan praegu tagantjärgi, et kuidas meil õnnestus seal suvisel ajal käia??? Ju siis oli üks tühi pühapäev ripakil, mille kiiresti ära kasutasime.


Iga väjasõitu ilmestasid ka piirkonna vaatamisväärsuste külastamised. Küll sai Nõiariigis seksuaalsust mõõdetud (pildile on jäänud Silvi meeleolukad mõõtmised) ja maoleotist joodud kui ka peintballi mängitud jne....

Meie teine uhke reis oli 20. novembril 2005.-nd Pädaste mõisa. Traditsiooniks selliste reiside puhul on saanud uhke õhtusöömaaeg pika laua taga, kus saab kõnesid peetud ja mugandatud variandina ka iga kord Issameiepalvet leotud... :))) Ja peale nö. kohustuslikku osa olid kehahoolitsused, saun, söök ja jook... Ja seda suisa hommikumantlites (allpool pildil tookordne toateenija Mare ja meie praegune hommikusöögikokk Krista). Reisil külastasime ka GO Spad- kokkulepitult tehti meile seal sisukas ekskursioon...

2007 käisime Sagadi mõisas. Seal oli meil ka võimalus kaasa mängida Kurblikku kihluspidu, mida pakutakse klientidele nende hotellimaja kõrval asuvas mõisahoones (tervitused siinkohal Iirisele) Esimest päeva kasutasime võimalikult tõhusalt ära- organiseerisin koolituse klienditeeninduse teemal. Ja õhtul oli meie päralt saunamajake, kus hiliste (varajaste) tundini sai möllu tehtud...

03. veebruaril 2008 aastal viis tee meid taas lõuna- eestisse Taagepera lossi. Teel sinna põikasime läbi Tartu mänguasjade muuseumist ja tagasiteel muidugi ka Mc Donaldsist :)))

Loss ise oli uhke ja suur... ning natuke õudne ka... Mina igaljuhul ei julgenud lapmi ära kustutada. Aga enne seda lambikustutamist sai jällegi sauna ja sööki ja jooki ja palju nalja... Igaljuhul meenutamist on needkillud küll väärt :)

Selle aastane reis on veel tegemata. Kuhugi sõidame ikka! Raudpolt!

Lambad ja........ Tarzan :))

Kui ma enamjaolt olen oma eelnevaid kirjutisi alustanud kaunitest vaadetest, mis avanevad mulle autoaknast töölesõidul, siis täna alustan ühest kojumineku kaunist vaatest, mille kiiresti ka fotoaparaati püüdsin.

Meie naabrimees, kel on olnud omal ajal õnnelik juhus mõisa ajaloolistesse abihoonetesse oma kodu rajada, on oma lambad juba suvitama lasnud. Sellel aastal on ka ümber ta karjamaa elekrtikarjus tekkinud, et uudishimulikke ja suhteliselt flegmaatilisi lambaid hoida eemal meie mõisapargist ja autoteest. Esimesest siis seetõttu, et meie õu hakkab juba vaikselt iluaia mõõtmeid võtma. Aga lambukestele maitsevad need uued ja värskelt istutatud puud ja põõsad väga- väga... Autoteest peab ka oma pudulojuseid eemal hoidma, sest liiklus mõisahotelli tooval külateel on päris tihedaks läinud...
.
Meie kliendid on aga lammaste üle, kes iga aasta hotelli ümbruses rohtu (ja kõike muud) näksivad, väga õnnelikud. Eks ole see üks idülliline pilt? Igaljuhul väärt pildi peale püüdmist.

Sarnase pildi, nagu see esimene- lambad vana veski ja tuhamägede taustal, kinkis hotellile kolm (või oli see nüüdseks juba neli?) aastat tagasi Priit Orav, kes sellel ajal pakkus meil massaaziteenust. Sarnaselt minuga armastas ta fotoaparaati kaasas kanda ja ei pidanud paljuks autol või mootorrattal hoog maha võtta, et nii mõnigi ilus või huvitav hetk purki püüda :) Kõnealune pilt on hotelli vastuvõtus ka seina peal. Tulge vaadake järgi! ;)
.
Muide, ma võin saladuskatte all öelda, et Priidule tekkis tema enda isiklik klientuur, kellele ei meenunud tema juurde kordusmassaazi broneerides küll tema nimi, aga nad kirjeldasid ta välimust- no see Tarzani moodi mees... :)))
.
Vot siis, kuhu ma oma tänase jutuga välja jõudsin. See polnud mul üldse niimoodi planeeritud... he- hee...
.

Muinsustalgud.

Hei, hei, kõik töökad ja äratehatahtjad inimesed, tulge järgmine laupäev- 16. mail kell 10:00 Saka mõisaparki talgutele! Ma tean, et see on hirr-mus vara, aga uskuge, ka mina ohverdan oma magusa laupäevahommikuse une ja olen seal juba varakult vinks- vonks valmis :)

Kes tahab selle ettevõtmise kohta rohkem lugeda, saab teha järgmiselt lingilt: www.umarlaud.eu

Hästi tähtis on end registreerida, siis teame, kui palju talgulisi on oodata :p Siinkohal olekski hästi paslik teha üleskutse meie endistele töötajatele, et tulge aga kõik talgutele! Seda põnevam kogu üritus saab :))

Tööpõld ootab meid mõisapargis, kus mehed saagide ja kirvestega aitaksid võsa likvideerida ja naised rehadega sügisesi lehti kokku riisuda.

Meie poolt on kõigile kõhutäis süüa ja hiljem ka soe saun ning bassein. Seda viimast peab jah küll ette registreerima...

Nii, et tulge talgutele!
.

Mõistatus: mõista, mõista, kus on silmapiir...

Kus lõpeb meri ja kus algab taevas? Kas tõesti vajuv vesi? Vastust teab vaid tuul... :) ....Ei, kullakesed, see on meie sajanäoline Meri ja Silmapiir...
.
Selline pilt avanes täna hommikul tööle sõites. Kuna mul oli fotoaparaat taskus, siis ei saanud kiusatusele vastu panna- tahtsin niiväga seda piimjat Merd (mäletate, et Meri käib mul siis ju suure algustähega) teiega jagada. Et ikka usuksite selle võimalikkusesse ;)
.

Kergitan saladuskatet- ärge kellelegi edasi rääkige ;)

Eelmise nädala kolmapäeval leidis aset üks tore kohtumine. Te võite ette kujutada, kuidas kibelesin seda tookord rääkima, aga polnud kindel, kas kohtumisel arutatu saab ka teoks... Tänaseks on aga selge, et saab küll :))) Juhuuu.....!!

.

Et millest ma siin patran.... Jah, ma jõuan veel saladuskatet kergitada... ;) Kõrvalepõikeks niipalju, et parasjagu tuleb telekast taustaks bingoloto, kus Bingo Pille ja Koit Toome pilte ära arvavad- jube lahe oleks, kui saaksin teile ka siia üles panna sellise peitepildi ning järjest avaksin ükskuid kaadreid. Algul loomulikult serva pealt ja siis lõpuks kulmu kohalt- et võimalikult venitada pildile peidetud isiku avalikuks tegemisega :) Ja mul endal on praegu ka nii põnev, et muigan siin niimoodi, et põsed juba krampis :)))

No proovige vähemalt arvata, pa-luun... Õige! Esimese korraga- loomulikult on pildil Roman Baskin! Ja see lubab head. Garanteeritult soliidset ja naljakat.... suveetendust! Või paari.
.

Võtke nüüd kõik kalendrid ette ja marker kätte. Avage juulikuu. Esimene ring tuleb ümber tõmmata 22-le kuupäevale. Siis saab meie Suvelaval etenduma "Täiskuu 2".
.
Lavapealne tegevus saab toimuma ühes kenas, aga peaosalistele täiesti tundmatus hotellis (mida iseenesest meie hotell küll pole :) ja kus peategelasel oli lootus hõrgutavale armumängule. Saatus viib peategelase hoopiski omaenda suguseltsi kokkutulekule ja et seal kistakse ta olukordadesse, mis on palju keerulisemad kui tavaline elumees taluda suudab. Eriti veel kui sumedal suveõhtul ripub taevas täiskuu...
.
Veel üks pilt kalendrile ja te näete, et täpselt 22. juulil ON taevas täiskuu.... Tõotab tulla väga põnev ja müstiline. Vahest isegi veidi õudne? Mis te arvate?
.
Siinkohal soovitan süljega niisutada nii oma sõrme, mis kalendrilehte keerab kui ka markerit- augustikuusse tuleb lihtsalt 2 (loe: kaks) ringi tõmmata- 14. ja 15. augusti peale. Ilusad hoolikad ümmargused ringid...

Sest meie Päikeseterassil tuleb kahel järjestikusel päeval mängimisele intelligentne komöödia armukolmnurka sattunud inimestest- "Intiimsed Tehingud". Armukolmnurk, mis mitte kunagi ei lase kellelgi rahus olla ja mis kõrvaltvaataja jaoks on alati piisavalt naljakas ja pisut ka kurb - nagu elu ise. Kooli aednikule oli direktoriproua alati ahvatlev tundunud ja ühel päeval otsustas ta oma õnne proovida. Muidugi polnud tal aimugi, kui kaugele võivad asjad areneda.

Küll mul ON hea meel.... ;)

Kevadtalgud meie hoovil.

Teate, märkamatult, täiesti mäkamatult on aprillist saanud mai. Suhteliselt nõutuks teeb, kuidas päevad nii kiirelt mööduvad, nädalavatus käib nädalavahetuse järel ja kuudki vahelduvad, vaevalt, et jõuad hinge tõmmata. Hea on kogu selle kiirustamise juures see, et kiirustame pea ees suvesse. Alles olime oma kevadega vaevu- vaevu pärale jõudnud ja nüüd juba suur rutt suvve :)

Terasem muidugi märkab, et mu viimased blogimised kannavad täiega kevadehõngu nii majas, kui peas, kui südames. Loodame, et see kevad niimoodi veel veidikenegi jätkub. Kuigi, jah, täna oli see päev, kui Järve Gümnaasiumi noored õpetaja Kaire Jõe käpa all meie murukamarat riisusid.

.

Selline tunne, et see viimane kevadine kulu (vaata mu oravapilte paar nädalat tagasi, seal on see kõrbekarva kulu ilusti peal) on veel võimalus kevadest viimaseid hetki kinni hoida. Ja täna sai ta siis kokku kraabitud ja mustadesse prügikottidesse topitud. Agaraid riisujaid läbi vastuvõtu akna silmitsedes, tundus mulle hetkeks, et koos kevadise kuluga sai nendesse kottidesse ka meie kevad...

Helises telefon. Eva vastas torusse: "Saka Cliff Hotell, tere! Ei, meil vihma ei saja. Tulge, aga tulge! Kohtumiseni!". Huvitusin, et millest jutt- tuli välja, et juba eelmisel aastal püsiklientideks- tennisistideks saanud noormehed on jälle mängima tulemas. Kiidavad väga meie väljakut ja muudkui käivad. Nii et rõõm on muudkui kahel poolel :)

Mõned hetked hiljem haarasin oma fotoka ja läksin õue lapsi, vabandust- noori, pildistama. Oma üllatuseks nägin ukseesistel kividel vihmajälgi ja samas lõi ninna ka see maailma kõige mõnnam vihmalõhn, teate küll- tolm ja asfalt ja värske kevadvihm... Meie kevad ei kadunudki prügikotti! Jeeeee..... :)))

.

Ainult tennisemängijad said veidi märjaks. Aga usun, et nemad nautisid tolmuselt lõhnavat kevadvihma samamoodi nagu meiegi.