Minu pühapäevane päev algas küll veidi uniselt, kuid siiski väga toimekalt. Haarasin seekord hr. Nilssoni asemel pehme põdrapoisi hr. Willsoni kaenlasse, viskasin koti õlale ning võiski alata minu pikk reis Sakale- seal ootas mind ju kaks sünnipäevalast :) Hopladi-hopsassaa!
Juba kaheteist ajal olin kohal, lilled kõvasti mu higises peos- sünnipäevalapsi kallistamas ja õnnitlemas. Laste näod ei olnudki nii ehmunud nagu eelmisel korral, selle üle oli mul ainult hea meel.
Oli väga ilus ilm- saime õues mängida ja spunki otsida. Päikesepoiss soojendas terve päev meie põski... Tegime alustuseks ühe väikese virgutusvõimlemise, sest tean, et paljudel lastel on keskpäeval veel uni kontide vahel. Seejärel saime jätkata tutvumismängudega.Lapsed oli kõik väga aktiivsed ja särasilmsed. Kõikidest mängudest võeti õhinal osa. Vahepeal, kui suurem osa lapsi hingeldama kippus, siis tuli väike paus sisse teha. Ega tänapäeva lapsed ei osale ju enam ei hobuse tõstmises ega ka muudes kehalisekasvatuse mängudes- teate ju küll- jooksu pealt sülitamises ja muudes sellistes toredates harjutustes.
Saka kokad oli ju teinud lastele igasuguseid nämmasid asju lauale. Muidugi mitte selliseid, mida ma ise olin harjunud Kurrunurruvuti saarel sööma ja nüüdki nii mõnelgi õhtul oma Segasummasuvila vildaka pliidi peal meisterdan- seda kõike muidugi vanade armsate aegade mälestuseks..., kuid siiski väga nämmasid- selliseid, mida nüüdisaja lapsed kindla peale ära ei pelga.
Söödud ja joodud, suundusime Meretorni poole. Kõik tahtsid väga üles minna. Alustasime siis seda pikka treppirida, mille poole pealt juba paar tükki loobusid. Ohh sa jeerum küll! Kui selle kirja lõpetan, siis alustan uut kirja kohalikele koolitädidele, et nad selle hobusekandmise ikka tagasi kehka tundi võtaksid.
Suurem osa lapstest jõudis ikka üles! Seal kõrgel oli ilus vaade. Pipile meeldib ju meri, eriti meeldis mulle isaga koos merel seilata. Nuusutasin seal kõrgel tuult ja väike pisar veeres mu silma- need vanad ajad olid ikka nii vahvad küll. Poetasin pisara vargsi oma põlletaskusse- ega ma ju ei taha, et lapsed seda näevad, kuidas ma värskest tuulebriisist vesistama kukun. Pärast nutab minuga kogu see kapm- mis ma siis emadele ja isadele peaksin ütlema, ah?Kuna nägin, et lastes on vaja ikka kasvatada seda, va võitlusvaimu, siis orgunnisime jalkamängu. Värav oli meil kohe kahe puu vahel- ja pall oli ümmargusem, kui ma arvasin. Jeerum küll- kas teate, kes võitis? Sõp- rus!!! Ja mis teie siis mõtlesite?
Lõpuks oligi käes tordi söömise aeg, mille juurest ei puudunud traditsiooniline sünnipäeva laulu laulmine. Kuna sünnipäeva lapsi oli kaks, siis sai isegi Pipi keelt väänata laulmisega. Keelt ei tohi aga palju väänata. Ja liiga vähe ka ei tohi väänata.
Kas ikka mäletate kõik seda lugu- kui ma omalajal järjekordsele merereisile läksin ja oma Segasummasuvila väravas Tommi ja Annikaga hüvasti jätsin, olid nad nii kurvad, et kurvem ei saa ükski laps maamuna peal olla. Palusin siis, et nad ütleksid, et hüvasti, Pipi, head teed... Aga nende suust ei kostnud mitte kui midagi... Sarnane lugu oli minguga juba varem ka juhtunud, aga siis olid kurbadeks mahajääjateks ühed pilusilmalised lapsed. Kui nad lõpuks avasid oma suu, siis kostus sealt ainult- ui pui ujemui... oh, seda lugu küll....
Nii, et ma väänasin oma keelt ikka tublisti ja lasin seda ka kõikidel lastel teha: Õnne soovime Teile, õnne soovime Teile...Lõpuks tuli veel viimane fotoseanss. Enne seda tegi Pipi kõikidele tedretäpid põskedele ja läks klõpsutamiseks. Naeratus näol saigi see sünnipäev läbi...
Saka mõisa külalisteraamatust veeris Pipi enne lahkumist veel kokku, et sooviti talle ilusaid sünnipäevi edaspidiseks! Pipi tahab ki ju ainult ilusaid sünnipäevi ja ootab ikka kõiki lapsi oma sünnipäeva just Sakale pidama! Sünnipäev on kõige parem päev aastas, Pipi tahab selle päeva Sinu jaoks lõbusaks teha :)
Ahjaa, peaaegu oleksin unustanud- Hr. Nilsson sai mu fotoaparaadi kätte ja ma ei saa praegu teile selle pühapäeva pilte siia üles panna. Aga ärge jumala pärast muretsege- ta tuleb tavaliselt ööseks alatikoju. Ehk siis lähipäevil on mul võimalus siia ka pildid riputada... Need, mis praegu on, on ühed vanemad, aga nende peal olen ma eriti ilus. Kõik tedretäpid ilusti reas... Ahjaa, see tuletaski mulle meelde, et pean minema apteeki ja ühte tähtsat ravumit ostma. No millist, millist? Eks ikka seda, mis rohkem tedretäppe nina peale toob!!!
Kõikide laste suur sõber,
Pipilota Pikksukk
.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar