Teate, märkamatult, täiesti mäkamatult on aprillist saanud mai. Suhteliselt nõutuks teeb, kuidas päevad nii kiirelt mööduvad, nädalavatus käib nädalavahetuse järel ja kuudki vahelduvad, vaevalt, et jõuad hinge tõmmata. Hea on kogu selle kiirustamise juures see, et kiirustame pea ees suvesse. Alles olime oma kevadega vaevu- vaevu pärale jõudnud ja nüüd juba suur rutt suvve :)Terasem muidugi märkab, et mu viimased blogimised kannavad täiega kevadehõngu nii majas, kui peas, kui südames. Loodame, et see kevad niimoodi veel veidikenegi jätkub. Kuigi, jah, täna oli see päev, kui Järve Gümnaasiumi noored õpetaja Kaire Jõe käpa all meie murukamarat riisusid.
.
Selline tunne, et see viimane kevadine kulu (vaata mu oravapilte paar nädalat tagasi, seal on see kõrbekarva kulu ilusti peal) on veel võimalus kevadest viimaseid hetki kinni hoida. Ja täna sai ta siis kokku kraabitud ja mustadesse prügikottidesse topitud. Agaraid riisujaid läbi vastuvõtu akna silmitsedes, tundus mulle hetkeks, et koos kevadise kuluga sai nendesse kottidesse ka meie kevad...
Helises telefon. Eva vastas torusse: "Saka Cliff Hotell, tere! Ei, meil vihma ei saja. Tulge, aga tulge! Kohtumiseni!". Huvitusin, et millest jutt- tuli välja, et juba eelmisel aastal püsiklientideks- tennisistideks saanud noormehed on jälle mängima tulemas. Kiidavad väga meie väljakut ja muudkui käivad. Nii et rõõm on muudkui kahel poolel :)
Mõned hetked hiljem haarasin oma fotoka ja läksin õue lapsi, vabandust- noori, pildistama. Oma üllatuseks nägin ukseesistel kividel vihmajälgi ja samas lõi ninna ka see maailma kõige mõnnam vihmalõhn, teate küll- tolm ja asfalt ja värske kevadvihm... Meie kevad ei kadunudki prügikotti! Jeeeee..... :))).
Ainult tennisemängijad said veidi märjaks. Aga usun, et nemad nautisid tolmuselt lõhnavat kevadvihma samamoodi nagu meiegi.
