Hulga tööd sai talgu korras tehtud :)

Nüüd ma siin diivani peal istun- läbiväsinud ja nägu õhetab peas- kõik see tuul tuleb must välja :) Muidugi olen ma popu, ma ei varjagi seda.. he- heee... Aga tagantjärgi on väga hea tunne... Mõnus rammestus...

Hommikul, veel enne tulekut, hetsin viimase pilgu http://www.umarlaud.eu/ -sse, et vaadata, kui palju talgulisi meil kokku oodata on- 17 0li kirjas. Õnneks päike paistis ja tuul oli mõõdukas- seega supertingimused talgupäevaks.

Kell kümme juba töö käis- mõisapark oli mootorsae häälekust täis, ja suur lõkkease põles heleda leegiga. Haarasin pilguga kaheksat täiskasvanut ja kolme last. Meiega kokku seega kümme suurt ja neli väikest :) Paras kamp saagimaks, oksi lõkkesse vedamaks, võsa raiumaks ja lehti riisumaks. Ei liiga suur, ei liiga väike :)

Kuna ka meie pere väikseim laps oli kaasas, siis võtsin enda peale lastemänguväljaku riisumise. Peagi olid ka teised lapsed meie juures liivakastis kiikumas ja liumäest liugu alla laskmas.
Igaljuhul kindel on see, et ka laste jaoks osutusid talgud
sisukaks :)

Keskpäevaks olid juba palju tööd tehtud, oligi paras aeg tagasihoidlikuks puljongiks ja pirukaks. Söögipoolis toodi otse tööpaigale ja igaüks leidis endale koha kas saetud palkide peal või kuiva mätta otsas. Muide, pirukas oli viiner :) Ja väga maitsev viiner...

Mis jutte siis söögipausu ajal ka aeti? Uskuge, või mitte- aeti mõisajutte. Tõnis Kaasik rääkis lugusid, mis ulatusid mõisaaega ja mis puudutasid siis kas mõisa viimaseid omanikke või mõisas teeninud inimesi ja nende järglasi.

Üks talgulistest- Margus Kivisto teadis rääkida, et mõisa keldrist läks käik ida suunas. Kuna ta ise oli elanud tookord Saka külas, aga Saka mõis oli ümbruskaudsete poiste ja tüdrukute jaoks tõeline põnev mängupaik, oli ise mööda seda käiku omal ajal roomanud. Roomanud? Jah, te lugesite õigesti- just roomanud, sest käik oli väga madal. Seega, käik oli algul madal, mingi aja pärast oli tulnud selline neljakandiline kamber, kuhu sai kuni kuus inimest koguneda ja kus sai juba poolküürakile tõusta, kuid sealt edasi läks uuesti madal roomamise käik, kuni tuli mõisapargis maa peale.

Tähtsad mõisajutud räägitud, läks töö uuesti käima. Lisaks igasugu võsale, mida oli vaja raiuda ootasid oma järge ka mõned suured puud, mis oma eluea olid ära elanud ja mis suurte talvetormide ja tuultega olid uperkuuti kukkunud, nüüd tuli need tükkideks saagida ja pakud ära vedada. Seda kartust ei olnud, et töö otsa saaks.

Lõpuks oli kell juba kolm ja meie tõhus tööpäev läbi. See talgutööga on selline tänuväärne asi, et kui kõik tehtud ja saab heidetud üleõlapilk tagasi tööplatsile, siis on tulemus kohe silmaga näha. Terve suur plats, mis enne oli pea et läbimatu, oli korda saanud. Minu tööst lastemänguväljaku juures jäi maha kaheksa suurt lehti punnis prügikotti. No tõepoolest hea tunne oli :)

Päikeseterassil ootas töömehi ühepajatoit-omamoodi mõisasöök, just nii nagu muiste :) Isu oli kõigil kõva. Eks parimad isutekitajad olegi kontimööda töö ja väske õhk. Seda mõlemat jagus täna kõigile küllaga...

Suur tänu ka Hannes Kaukesele, kes pani terve oma pere kolme lapsega autosse ja tuli ka talgutama. Nagu üks nende tütardest ütles, et ema pani meid kirja ja niimoodi me tulimegi :)

Sanstu aga ei arvanud kogu loost eriti midagi.... Kurrrr- nurr......
.