Kevad peas!

Olgu, lepime kokku, et ma täna Merest ja tema värvist, mis muuseas oli ennelõunasel ajal taevaga täpselt ühte, ehk siis piimjat värvi, ei räägi. Ausõna! :) Ja kes tabab mind oma lubaduse rikkumiselt, siis sellel silm välja. Või kuidas pidi see oligi, mis?

Usun, et kõikide inimeste ellu on kevad nüüd täiega kohale jõudnud. Möödunud nädalavahetusel juba esimesed päikesedki võetud ja grillihooaeg avatud. Minul endal on aga kevad täiega pähe löönud ja seal seal suurema pinna enda alla võtnud. Blondide värk, noh...

Esmaspäeval tööle sõites ei saanud arugi, kuidas teekond möödus- päike paistis, konditsioneerist puhus jahedat tuulekest, raadiost tuli mingi tšill muusika ja püüdsin sõidu pealt pilguga tabada päikesepoolsetel teepervedel õitsevaid kevadlilli- mõeldes- nagu iga teinegi aasta, et pean pagaasnikusse viskama mõned madalad jalavarjud, et saaks tee ääres kinni pidada ja kauneid kevadlilli korjata. Kuidas ma seal oma 10 sentimeetriste kontsadega ikka tipin... :)

Aga iga kevad on see tegemata jäänud :) Nii ma seal siis mõtlesin seda ja nii mõndagi teist kevadist mõtet. Ja järsku märkan, et... olen end Saka teeotsast mööda unistanud. Vaatasin veel veendumiseks paremale ja vasakule ning pöörasin otsa ümber. Sõitsin siis tagasi ja avastasin oma suureks meelehärmiks, et ma polnud veel Saka tee otsa jõudnudki!!!
.

Tööle jõudes rääkisin seda halenaljakat lugu ka teistele. Silvi rääkis seepeale, kuidas tema kodus prahti köögiahju viskas, selle asemel, et prügikasti vasata ja Sveta rääkis loo hommikusest bussijuhist, kes KA Saka teeotsast mööda sõitis...

Sveta (pildil Sallet juhendamas), esiistmel istujana, hakkas siis kätega hirmsasti vehkima ja bussijuhi tähelepanu möödasõidule juhtima. Bussijuht tabas asja ära, pidurdas kole äkiliselt, nii et Tarvo, kes veidi tagapool istmel tukkus, lendas täiega vastu eesmist. Aga seegi polnud veel kõik- bussijuht sõitis täiega ka hotelli peatusest mööda, Sveta jälle vehkis kätega ja jalgadega, bussijuht ärkas uuesti üles, pidurdas metsikult ning Tarvo lendas teinegi kord vastu eesmist pinki.

Siin pole teist seletust- kevad!

IRVING

Tänane ja tänane päev olid jälle ühed silmanikastamise päevad. Päike paistis ja meri oli ... teate- laguunsinine.... ma ei valeta. Te võite ju imestada, et miks ma kogu aeg sellest meresinisest räägin- aga see on üks väga tähtis moment meie kõigi töölejõudmisel. Te ei kujutagi ette, kui tihti me siin omavahel sellest räägime. Ja iga kord, uskuge mind, mainivad mere erilise värvisuse ära ka meie püsikliendid, kelle mäludesse on eelmiste kordade merevärvid talletunud. Ja ikka suudab Meri meid jälle ja jälle üllatada.

Peangi hakkama Merd suure tähega kirjutama. Meri, Meretorn, Mõis... Mõeldud- tehtud! Vahelduseks anekdoot ka: Leedukad- mõeldud- mõeldud. Lätlased- tehtud- tehtud. Eestlased: mõeldud- tehtud : Jube naljakas...

Lisaks silmanikastamisele oli ka majaümbruse korrastamine. Meie toitlustusjuht Silvi (pildil fotoaparaadi eest minu tuppa varjumas) oli maskeerinud ennast ere-kollase jopega ning riisus parklaümbrust. Ja juhatas riisujabrigadirina vägesid.

.

Sest, et, sest et... meie kullakallis töömees Ilmar (kes sõitis vanasti mööda territooriumit ringi selle rohelise minitraktori, ehk Konnaga- nagu me seda aparaati hellitlevalt nimetame, ja kandis suviti nokamütsi kirjaga IRVING), elas väga raske operatsiooni üle ja on praegu õnnelikult selja taha jätmas koledat sõralist haigust. Seega on kogu meeskond kaasatud igapävasesse majandamise, parandamis- ja kõpitsemistegevustesse. Margus teeb mehemad tööd ära ja ülejäänud siis jõudumööda muud.

Eva & Tsiki- Priki.

Tänane lugu hakkas pihta tegelikult juba eile õhtul, kui ma oma samme tööposti otsast minekule hakkasin seadma. Vastuvõtuleti taga seisis rõõmsalt mulle hüvastijätuks lehvitav Eva, kes sel päeval tegelikult hoopiski restoranis tööl oli. Aeg- ajalt teeb ta ka adminnivahetusi. Lehvitasin vastu ja ütlesin juba: tšau- pakkaa ning küsisin, et kes homme st. täna päeval tööl on. Eva vastas rõõmsalt, et tema :) Oh-hoo... „Lahe, mulle meeldib, kui Sa ees tööl oled“, vastasin rõõmsalt ja liivisingi rahulolevana bildingu. Samas teadsin, et täna õhtuks kirjutan justnimelt Evast.

Eva on üks äraütlemata armas inimene. Kui ma nüüd hakkan meenutama, siis ei meenu mulle teamaga mitte ühtegi nö. intsidenti. Lasin just praegu oma koduses diivanis- patjade najal lebotades arvutiklaviatuuri oma klõbistavatest sõrmedest vabaks, ristasin nad mõttepausiks kõhu peal ja sõelusin aegu läbi. Ei tulnud midagi sellist meelde... Aga eks ma olen selline natuur ka, et mu kõvaketas ei salvesta eriti halbu asju ja need unuvad mul suhteliselt kiiresti ära. Aga Eva puhul ei ole ka neid nö. unustusehõlma vajunud asju- ma pakun.

Eva suur pluss on see, et ta on inimesena julge. Julgeb inimestega suhelda, julgeb küsida, julgeb pakkuda. Julgeb koos kliendiga naerda ja kui vaja, ka lohutada ning kaasa tunda. Ühesõnaga, väga empaatiline inimene. Ja ta armastab inimesi. Räägib kliendiga kui võrdne võrdsega.

Eva näite varal olen ma mõelnud, et kui mul oleks valida kahe väga võrdse kandidatuuri vahel- noor gümnaasiumilõpetaja või 30.-ndates eluaastates töötaja, siis valiksin siiski vist selle teise. Elukogemuse ja eladajulgemise pärast. Teisele inimesele küpse silmavaatamise ja usaldusliku tunde tekitamise pärast. Hakkamasaamise ja lahendusteleidmise pärast...

Kuid samas on juba väga palju ka sarnaste isikuomadustega koolilõpetajaid- üks neid on meie maja kõige noorem ja samas ka noorim töötaja Katja. Võta nüüd kinni... Ei toonud ma vist siinkohal head võrdlust ja läksin libedale teele :)

Ühesõnaga- hindan eelkõige selliseid, olgu siis nooremaid või veidike vanemaid. Panite tähele, selle mõttearutluse käigus muutsin siinkohal oma prioriteete- ja jumal tänatud. (Ei tea õige, kui ma juba Merd suure tähega kirjutan, äkki peaksin ka Jumala suure tähega kirjutama? Ah, mis???).

Kindel on see, et täna oli väga tegus päev. Telefon vastuvõtus muudkui helises. Küsiti, uuriti, broneeriti. Inimesed on kevade tuleku puhul elule ärganud ja liikvele läinud. Silmasime täna läbi restoraniakna oma hoovis väga palju jalutajaid, käestkinnikõndijaid ja Meretorni otsa ronijaid. Südakevad on tõesti käes! Lõpuks ometi!
.
Päev õhtus, hakkasin oma asju selleks päevaks jälle koomale tõmbama. Järsku kuulen, et Sveta ja Eva hüüavad pool summutatud häälega: „ Terje, tule siia! Tule ruttu siia!“. Taipasin, et pean kiirelt fotoka kaasa haarama, sest muidu nad sellist summutajahäält ei kasutaks. Oligi nii- üks ilus kohev orav istus meie, kuidas seda nimetada- murukulus või kulumurus :) ja näksis... käbi???

Ei julgenud eriti lähedale minna, kartsime ta ära ehmatada. Õnneks mu tublil Olypis Camedial on megazuum (aga kahjuks vaid 4 megapixlit- olen ajale kõvasti jalgu jäänud) ja me saime oravapoisi ilusti kaadrisse ja pildi peale. Kuid kahjuks ei olnud ta üks eriline poseerija. Oli vaja kuidagi ta ohutult ta tähelepanu püüda, et kaadrisse üks tark oravapilk saada. Hüüdsin heleda häälega (muidugi, mitte päris nii heledaga nagu Vargamäe Krõõt): tšiki- priki... Ja ennäe-oravapoiss vaataski kaamerasse ja sain päris lahedad pildid. Aga küllap ta aimas siiski ohtu ja pani peagi puu otsa minema. Sealt sain ka veel mõned vahvad tšiki- priki kaadrid. Sinise taeva taustal paistiski ta kenamini välja.

Orav purgis, seadsin sammud auto poole. Nuusutasin päikselist õhtuõhku ning hüüdsin üle õla tagasi: „Tüdrukud, nädalavahetuseks lubab kuni 18 kraadi sooja, peame Päikeseterassile mõned suvelauad, -toolid viima. Äkki soovib mõni seal hommikukohvi juua või päeva peale ninale päikest lasta!“, ja läinud ma olingi. Talvekumme suve omade vastu vahetama :)

.

Emotsioonid ja ristsed ;p

Huvitav on see, et iga hommik pakkub järgnevaks päevaks omamoodi emotsiooni. Laeb akud teistmoodi... või siis omamoodi... või siis erinevalt. Aga ilmaski ei jäta laadimata, uskuge mind.

.

Mina avastasin ju Sakal enda jaoks kevade. Kuulun ju kahjuks nende inimeste hulka, kellel on alati külm. Kelle käed ja nina on külmad ning kes magavad sokkidega. Seega ei ole ma kunagi ka armastanud varakevadet. Külm ja tuul ja niiske ja märg. Prrr.... Ei midagi sellist, mis paneks mind õues olema. Kuid siin Sakal avastasin, et linnud laulavad juba veebruari alguses, et pilves ilm on midagi magusat ja rahulikku. Magusat? Küsite :) Ja- jah... midagi kissellist, aeglast ja magusat.

.

Eile hommikul oligi Saka kohal selline pilvine ja aeglane olek. Veidi ka udune. Autost välja tulles kuuled, kuidas tuul mändides mühab ning kuidas kevadlinnud mändides... mühisevad? Ei, ei :))) Linnud ikka sirisevad mändides ja ka mõisapargis. Aga see väike udu meie õues tekitas minus sellise väga isiklikku laadi lapsepõlvenostalgia. Aeg ka justkui voolas.

.

Kikitasin kõrvu- ootasin, et mu kuulmine tabaks kauget kreissae häält... ja mõnda üksikut meeleheitlikku kukeleegut. Siis oleks mu sissehingamisemoment saanud täiuslikuks- transformatsioon mühinal ajas tagasi, oma 30 aastat- otse lapsepõlvekodu õue peale Lille tänavasse. Selliseid emotsoone pakub Saka. Küsite, et kas kõigile pakub. Arvan, et pigem jah. Tuleb lasta heal energial enda juurde tulla... Ja olla ise hea ning vaba. Aval ja heatahtlik....

.

Ja akud said laetud :) Selleks päevaks kindlasti!

MENÜÜRISTSED:
Selle nädalavahetuse kliendid said siis esimestena meie uue menüü osalisteks :) Ja tagaside on ääretult hea olnud. Ja kui arvetsada veel seda, et pakkumisel olid praegu ju vaid eel- ja järelroad... Asja tuum ja tipp: supid ning praed pole veel meie külalisteni jõudnud.... Nämma...

Aga juba homsest on KÕIK olemas :) Suur töö on ära tehtud ja nüüd jääme kliente ootama, keda üllatame veel ka 20% -lise allahindlusega. Seda siis aprilli lõpuni.

.

Sai ka selgeks meie eelmise nädala paketiraha tagasivõitja- selleks osutus Pille Ruusalu :) Palju õnne jällegi!!!
.

Täna algas hooaeg!

Heihooo!!!

Tänast päeva kokku võttes, võib vist julgelt nentida, et kõrghooaja algus pööras Saka Cliffi kaunist väravast sisse :) Üks grupp ja teine grupp. Lisaks veel üks väike seltskond Meretorni kõrgeimal korrusel ajurünnakut pidamas.

.

Lõuna ajal oli restoran niimoodi rahvast täis, et üks kena paar tuli ukse pealt tagasi saata. Pakkusime neile küll varainti, et telligu söök rahulikult ära ja jalutagu veidike mõisapargis- poole tunniga teeme valmis... Kuid nad olid veel kavalamad- lubasid hoopiski homme tagasi tulla. Uurisid järgi, et mis kell oleks hea aeg tulemiseks ja broneerisid selleks ajaks kena kahese laua akna ääres.

Muide, see laud on läbi aegade kõikide meie kahekaupa käivate klientide lemmik olnud. Ja kui klient telefonitsi lauda broneerib ja küsib, et kas see aknaalune laud ikka vaba on, siis pole seal vaja enam täpsustada, et kas see baarileti lähistel olev laud, või... Sest... SEE ON SEE LAUD :)

Täna loosisime ka õnneliku eelmise nädala paketiraha tagasisaaja. Selleks osutus Irma. Igaljuhul Irmale palju õnne meie kõigi poolt!

Eks näe, kes selleks järgmisel nädalal osutub.... ;)
.

Tänane töömesilane Jana :)

Eile oli selline tegus päev, et köök muudkui vaaritas, teised muudkui degusteerisid ning maitsesid ja mina muudkui pildistasin..., aga ainult peaadministraator Kristiinast (vasakul- pilt ühelt põnevalt stiilipeolt) tundsime puudust. Ta jäi pühapäeval lihtsalt haigeks. Nii et eile tundsime talle kõik kaasa...
.

Kuid tänane päev oli olnud hoopis vaiksem. Kõik põnevad ja argipäevast erinevad tegevused olid otsa saanud ning tagatipuks tabas mind ennast sama saatus mis Kristiinatki- ka mind murdis haigusehoog maha :(
.

Seega oli täna väga suur koormus päevasel administraatoril, kes pidi kõikidele meilidele vastama, broneeringuid tegema ja klientidega tegelema. Eile õhtul veel SMN-is Kristiinaga arutasime, et kes meie 4-st adminnist on homme, st. täna tööl, et parajalt suur koormus on talle langemas. Üsna pea selgus, et see Jana.
.

Jana (paremal- peremessil käteparafini aparaadi taga) on selline supertüdruk, kes oma armsat blondolemist varjab tumedate juuste taha :)) Muidu aga igavesti asjalik ja avatud ning väga hea suhtleja. Suhtleja ka paljudes erinevates keeltes.

.

Kui nüüd päris aus olla, siis ma ei teagi, mis ta emakeel on. Isakeel on küll eesti oma :) Aga jumala vabalt räägib ta nii eesti kui vene keeles. Siis veel inglise keeles ning saksat paneb... ja võite ette kujutada, kui suur oli mu imestus, kui nägin ükskord adminnilaual itaaliakeelset raamatut. Ta paneb ka itaaliat!!! Rohkemaid tema keeleteadmisi ma ei tea. Võib- olla on tal neid veelgi- ja muide, ma ei imestakski :) Ja veel- Jana ja Kristiina on vanad sõbrannad, ühes koolis ja klassis käinud.

.

Nii... ja kuna meil on Wris´is pakkumisel Lõõgastuspakett ja Kaleva Travelis Tervisekapslipakett, siis sadas nii e- kirju, broneeringuid kui ka uurivaid telefonikõnesid uksest ja aknast sisse. Ja ainsaks püüdjaks oli siis Jana. Proovisin hommikul MSN-ist teda tabada- aga mind pandi ootele. MSN-i aknasse ilmus vaid üks sõna: HIGIMULL. Selge, ju siis tööd käed jalad täis. Vahepeal saime ikkagi rääkida ka. Söögipausil, nagu ta mulle deklareeris :)
.

Päris õhtul võtsime aga päevatöö kokku, et kui palju pakettide broneeringuid ta kinnitas ja millistele hinnapäringutele vastas ja mis kõik veel.... Lõpuks kirjutas, et igavesti lahe päev oli! Et talle kohe meeldis. Selle viimase üle oli mul (paremal- pilt aastavahetuspeolt) aga väga hea meel :)))

.

Aga homme kõik see mees tööle! Aitab küll haige olemisest! Homme vaja ju eelmise nädala paketiraha tagasisaaja loosida ;) Soovige meile kerget loosikätt....

Homsest juba uued eelroad ja desserdid :p

Hallo, hallo... Kõik need, kes veel ei tea (tegelt eriti veel keegi ei tea), et terve nädalavahetuse ja ka tänase päeva on meie köögitiim õppinud uusi roogi tegema. Esimeses järjekorras siis eelroad ja desserdid ;p
.
Ülejäänud töötajatele on need päevad olnud ka suhteliselt elevad- kõik, mida kokad teevad, tuleb ju esialgu küll degusteerida ja siis seejärel ka ära süüa :) Põhiroad jõuavad aga omadega järgi paari nädala pärast. Igal juhul, nagu juba ka mainitud, oli põnevust palju.

.

Meie peakokk Riho ja osaliselt ka vanemkokk Margus, kes kogusid kõvasti kuulsust 24. veebruaril 2009 Jõhvi Kontserdimajas toimunud presidendi vastuvõtul suupistete valmistamisel, on nõu pidanud ja mõtteid mõlgutanud uue menüü kallal juba mitu aega. Riho võttis kaks nädalat aega, et koondatud mõtted kokku koguda ja kõik meeles mõlkunu paberile panna. Nüüd oleme saanud maitsta tema mõtteid- ja teate, väga hea on... jälle :)

See kollane paremal taldrikus on mereandidega supp. Ja see punane vasakul kitsejuustusalat seesamiseemnetega. Kõige viimasel pildil aga jäätisevalik uutmoodi. Kinnitan, et kõik on jälle väga maitsev ja ka silmale kaunis vaadata.

.
Nüüd jääme aga põhiroogade ootele. Ahjaa, andke aga kõigile teada, et uue menüü sissetöötamisperioodi, so. siis terve aprillikuu, on uued road 20% soodsamad. Just- just! Õigesti lugesite :))))

Kiida teenidajat- tulemused teada....

Märtsikuu oli ju hea teenindamise kuu. Lugesin ju juba ükspäev kõik sedeleid üle, mis meie head kliendid vastavasse kirjakasti jätsid. Väga ilus tulemus joonistus välja.

.

Eelmise aastaga võrreldes oli sedeleid ligi 30% rohkem. Sel korral siis täpselt 99 tk. Ei rohkem ega väham. Eelmine aasta oli vaid 32. Kuu ajaga ligi 100 sedelit on super hea tulemus. Muidu on eestlased pigem sellised tagasihoidlikud oma arvamuse väljendajad. Ja eks tuntakse juba ära ka see vahva punane logo ja teatakse juba, mida neilt oodatakse.

.

Mingit erilist üllatust meie jaoks sellest kapmaania kokkuvõttest tegelikult ei koorunud. Võitjateks osutusid meie kõige- kõigemad:

I koht- Katjakesele, kes töötab spaa- teenindajana ja seda vaid aasta algusest. Sellejuures, et ta on vaid 18 aastane, on ta VÄGA tubli suhtleja ja empaatia on talle emapiimaga kaasa antud. Igal juhul oli kõigil meil teistel Katja võidu üle väga hea meel. Kui saan Katja pildi peale, panen pildi ka üles ;)
II koht läks eelmise aasta võitjale- Evale. Jah, see sama Eva, kes rändlinnuna "Soojalt Maalt" just tagasi tuli.

III koht läks Margitile- kah maailmarändurile... eelmisest loost.

.

Kuna ma kirjutasin, et meie endi jaoks kapmaania tulemus eriti ei üllatanud, siis töötajad ise rääkisid, et neid innustas see veel rohkem pingutama. Ja iga pingutus, ning veelgi personaalsem lähenemine kliendile, andis neile endile kamaluga tagasi head emotsiooni. See ongi asja point. Südamega asja ajades, saad tagasi ka sooja. Ning tuju on rõõmsam ja meel on hea.

.

Õnneks oskasid ka meie kliendid märgata ja tänada just meie endi arust tublimaid teenindajaid- neid, kes meie klientidega on otseses tegelemises. Ausalt öeldes on väga raske tõmmata piiri, et kes on tubli ja kes veidi tublim... Sest töid on ka ju igasuguseid. Näiteks IV kohta jäädi jagama juba kolmekesi ja ainult ühepunktise vahega....

.

Kõik töötajad ei puutugi ju otseselt klientidega kokku, seetõttu pole nad ju kehvemad :) Siit siis ka mõte, et sellel kuul esitame preemia vääriliseks kedagi, kes klientide silma eest peidus, kuid väga tubli ja kohusetundlik... Mul juba mõte liigub...

Meie maailmarändurid jõudsid koju :)

He- hee, kui keegi nüüd arvas, et kuldnokad või mõned muud linnud oma Saka mõisapargis asuvatesse pesakastidesse sisse kolisid, siis te eksite.... Ei ole meil teisi pesakaste peale meie enda hotellimaja ja ainsad maailmarändurid on meie enda töötajad...

Sellel korral siis restoranist ettekandjad Eva (üleval) ja Margit (all). Tulid puhanud ja pruunidena, ninad nahka ajamas... Küll nad tegid meid kadedaks... Esimese asjana sai muidugi meie mõisakass Santšes musitatud, siis alles said tähelepanu kõik ülejäänud...

Aga mis seal ikka- nüüd kevad ka juba täiega kohal. Linnud (ilma pesakastideta siis) laulavad nagu segased, muru on kammitud ja kevadist lõhna on kõik kohad täis... Santšul käib ka pea natuke ringi- liiga äkki ja liiga palju on seda ka talle. Aga järjest pikemaks jäävad ta jalutuskäigud pargis ja lühemaks oma lemmiktugitoolis veedetud aeg.

Kõik kevadet avastama! Pikad pühad ju tulekul :)

.

Kevadised muudatused.

Hei, hei... Eilne päev kadus nii kiirelt käest, et ei jõudnudki midagi kirjutada- tööd on nii palju lihtsalt :) Kujundasin spaa hindu ja kodulehte. Hinnad, mis seal salata, läksid odavamaks, seega ka meie paketid. Seda kõike siis meie klientide ja arvatavasti ka meie enda rõõmuks...

Martin aga õpetas mulle mõni aeg tagasi, kuidas oma fotosid tuunida ja lõigata ning nii ma muudkui lõikasin ja pimpisin. Pimpisin ja tuunisin. Tuunisin ja lõikasin :) Igal juhul väga vahva on midagi uut juurde õppida ning siis oma töö vilju nautida.... Parimad "lõiked" panin aga kodukale. Usun, et te olete juba tähele pannud. Selline kaunis kevadine värskendus. Ühe panen siia ka.

Täna sai värskendatud ka hotelli ukseesist. Silvi ja Kristiina (toitlustusjuht ja peaadministraator) haarasid reha, luua ja muu instrumentaariumi järele ning tegid hulga tööd ära. Sellise töö puhul on hea, et tulemus on kohe silmaga näha- väga kena ja kammitud ukseesine ning ka selle ümbrus.... Nii nurr....

Täna möödus aga meie maja avamisest 5 aastat. Jah tõepoolest, ei rohkem ega vähem :) Kes ütleb, et kas tõesti nii lühikest aega olete lahti olnud- tundub nagu terve igavik. Teine arvab, et 5 aastat on möödunud kui unenägu.

Meie majas on kolm töötajat, kes on esimest päevast töötanud- mina, toitlustusjuht Silvi ja vanemkokk Anne. Las ma mõtlen kiirelt, ega ma kellelegi liiga ei tee.... Hmmm, jah, kolm meid ongi. Palju õnne meile siis sünnipäeva puhul!!

.

Palgapäev- palgapäev...

Meie hotellis on nii, et palgapäev kestab kuu esimestest päevadest kuni kümnenda kuupäevani. Ja alati tekib eelmise kuu lõpus töötajatest järjekord, kes soovivad uue kuu esimestel päevadel esimeses järjekorras palka saada ;)

Kokapoiss Tarvo püüdis mu juba ukselt kinni, et tal hirmsasti raha vaja. Tegime siis diili, et paistab tänase päeva jooksul kõvasti silma ja siis ikka saab...

Nii oligi- majasöök oli juba kell üks valmis. Ja kuna päevasel ajal on kliente hõredalt, siis tegi ta meile degusteerimiseks kaks taimetoitlaste eelrooga- üks oli jääkapsa ja grillitud porgandilaastude salat väheste seesamiseemnete, külmpressitud oliivõli ja tilga valgeveiniäädikaga ning teine- ahjust läbilastud itaalia pika saia viltuse viilu peal kuubikuteks lõigatud tomati viljaliha oliivõli ja palsamiäädikaga. Väike basiilikuleheke peal kaunistuseks. See viimane sai meie, lihasöödikute, poolehoiu endale.

Muide- selliseid toredaid kõhnenemise retsepte saab Nicole Seemani raamatust: "Kokaraamat poissmeestele, kes tahavad neidude südameid võita minimaalse köögikogemuse ja -varustusega". Tarvo ema oli selle talle kinkinud ;)

Ja kuna Üllel on pühapäeval sünnipäev, siis tuli ta juba täna kodukootud napoleoni koogi ja Törley vahuveiniga meile välja tegema. Praegu ongi kõht nii täis, et enamus meie dieedil viibivast naiskollektiivist tegid mitu sammu oma „suveks jälle vormi” salenemisprogrammil tagasi… Mina sealhulgas.

Ma siis nüüd palkasid üle kandma… Tarvole esimesena ;)

.

Meri oli täna hommikul nii sinine, et nikastas silma ära ;)

Jaa- jah... terve tee tööle sõites kissitasin silmi. Olin oma päikeseprillid kuhugi maha jätnud. Kevad on oma saabumisega küll väga kiirustanud ja pannud korraga voolama kõikvõimalikud lumevallid, hanged ja hangekesed, kuid ikkagi on maa veel kaetud valge lumega. Meil siin Idas oli ikka korralik talv, nii et kevad ikka paari päevaga sisse ei murra.

Kuhu ma jäingi... ahjaa, silmade kissitamise juurde. Ja kui ma suurelt teelt mõisa juurde ära keerasin ja juba meri paistma hakkas, siis oligi mu nikastus käes. Ere päikespaiste, valge maapind ja sini-sinine meri. Naksti. Silm oli kogu selle ilu küljes kinni ja peaaegu oleks teelt välja sõitnud. Supperluks. Tütarsaared olid ka kõik ilusti taamal näha.

Ühest küljest on muidugi hea, et nad nii kaugel on. Miks? Üks asi on see, et need kuuluvad Venemaale ja teine asi on see, et saarte kaldal on maas igasugu kola. Suurt kola. Ja õnneks ei paista see meie Meretornist vaatades isegi mitte binokliga kätte. Mul oli paar- kolm aastat tagasi õnn kaasa teha esimene laevasõit Sillamäelt Kotkasse.

Te võite ette kujutada, kuidas Suur- Tütarsaarest möödudes (või oli ta siis Väike- Tütarsaar) nägime suurt- suurt roostetanud laevavrakki külili nö. rannas.
See pilt oli nii õõvastav. Samamoodi silmanikastav. Aga koleduse kandi pealt. Mul peaks kusagil olema sellest ka pilt säilinud. Nii- käes :) Selline oligi- tonnide- tonnide viisi vanarauda.

Aga ega ma sellest ei tahtnud rääkida (mis aga ei tähenda, et ka seda lugu pole põnev lugeda- see on see miski, mis muidu silma eest varjule jääb).

Tahtsin täna kirjutada sellest, et meil tuli tööle uus tüdruk- Janne. Helistas mulle ükspäev mobiili peale ja küsis, et kas meil töötajaid on tarvis. Ütlesin kiirelt, et tänan pakkumast, aga pole vaja. Jumala õnn, et ta jõudis täpsustada, et kas kokkasid kaaa pole vaja??? Kokkasid on küll vaja, väga on vaja :)

Niimoodi saimegi uue kokatüdruku. Leppisime kokku, et tuleb 01. aprillil tööle. Selle paari päeva jooksul jõudis ta mulle kaks vastamata kõnet teha, paar sõnumit saata ja meili kirjutada. Viimane küsimus oli essemmessis, et kui palju maksab bussipilet Sakale. Ma tõesti ei teadnud talle vastata. Ja tõesti ei teadnud ka seda, mida sellest tüdrukust oodata.

Esimesel tööpäeval oli ta sama aktiivne, kui minuga eelnevatel päevadel abivahendeidpidi suheldes. Uuris kõige kohta, muudkui päris ja samas oli selline rõõmurull. Tubli tüdruk- tüütas kõiki oma küsimustega ära, sai lühikese ajaga väga palju teada ja mis kõige peamine- tegi hulga tööd ära. Uhhh... läks vist selle tüdrukuga õnneks :)

.

Aprillinali?

Teate, see polegi mingi aprillinali... Vaid täitsa tõsine Saka Cliffi oma isiklik blogi. Miks ta täna alguse sai? Ma ei oskagi ühest vastust anda- võib- olla sellepärast, et moega kaasas käia, võib- olla sellepärast, et meil on supperlahe meeskond, kus on palju värvikaid kujusid, kellest alati tasub rääkida, st. kirjutada ;)

Eks üks põhjus ole ka see, et meie hotellile on palju fänne tekkinud. Kes on spaafännid, kes söögifännid, kes meie looduse fännid janiiedasi.... Üks aga on selge, et kõik on meie majakassi Santšese fännid.... tema on üle kõige. Karta on, et temast saab üsna palju kirjutatud.