Tänane lugu hakkas pihta tegelikult juba eile õhtul, kui ma oma samme tööposti otsast minekule hakkasin seadma. Vastuvõtuleti taga seisis rõõmsalt mulle hüvastijätuks lehvitav Eva, kes sel päeval tegelikult hoopiski restoranis tööl oli. Aeg- ajalt teeb ta ka adminnivahetusi. Lehvitasin vastu ja ütlesin juba: tšau- pakkaa ning küsisin, et kes homme st. täna päeval tööl on. Eva vastas rõõmsalt, et tema :) Oh-hoo... „Lahe, mulle meeldib, kui Sa ees tööl oled“, vastasin rõõmsalt ja liivisingi rahulolevana bildingu. Samas teadsin, et täna õhtuks kirjutan justnimelt Evast.
Eva on üks äraütlemata armas inimene. Kui ma nüüd hakkan meenutama, siis ei meenu mulle teamaga mitte ühtegi nö. intsidenti. Lasin just praegu oma koduses diivanis- patjade najal lebotades arvutiklaviatuuri oma klõbistavatest sõrmedest vabaks, ristasin nad mõttepausiks kõhu peal ja sõelusin aegu läbi. Ei tulnud midagi sellist meelde... Aga eks ma olen selline natuur ka, et mu kõvaketas ei salvesta eriti halbu asju ja need unuvad mul suhteliselt kiiresti ära. Aga Eva puhul ei ole ka neid nö. unustusehõlma vajunud asju- ma pakun.
Eva suur pluss on see, et ta on inimesena julge. Julgeb inimestega suhelda, julgeb küsida, julgeb pakkuda. Julgeb koos kliendiga naerda ja kui vaja, ka lohutada ning kaasa tunda. Ühesõnaga, väga empaatiline inimene. Ja ta armastab inimesi. Räägib kliendiga kui võrdne võrdsega.
Eva näite varal olen ma mõelnud, et kui mul oleks valida kahe väga võrdse kandidatuuri vahel- noor gümnaasiumilõpetaja või 30.-ndates eluaastates töötaja, siis valiksin siiski vist selle teise. Elukogemuse ja eladajulgemise pärast. Teisele inimesele küpse silmavaatamise ja usaldusliku tunde tekitamise pärast. Hakkamasaamise ja lahendusteleidmise pärast...
Eva suur pluss on see, et ta on inimesena julge. Julgeb inimestega suhelda, julgeb küsida, julgeb pakkuda. Julgeb koos kliendiga naerda ja kui vaja, ka lohutada ning kaasa tunda. Ühesõnaga, väga empaatiline inimene. Ja ta armastab inimesi. Räägib kliendiga kui võrdne võrdsega.Eva näite varal olen ma mõelnud, et kui mul oleks valida kahe väga võrdse kandidatuuri vahel- noor gümnaasiumilõpetaja või 30.-ndates eluaastates töötaja, siis valiksin siiski vist selle teise. Elukogemuse ja eladajulgemise pärast. Teisele inimesele küpse silmavaatamise ja usaldusliku tunde tekitamise pärast. Hakkamasaamise ja lahendusteleidmise pärast...
Kuid samas on juba väga palju ka sarnaste isikuomadustega koolilõpetajaid- üks neid on meie maja kõige noorem ja samas ka noorim töötaja Katja. Võta nüüd kinni... Ei toonud ma vist siinkohal head võrdlust ja läksin libedale teele :)
Ühesõnaga- hindan eelkõige selliseid, olgu siis nooremaid või veidike vanemaid. Panite tähele, selle mõttearutluse käigus muutsin siinkohal oma prioriteete- ja jumal tänatud. (Ei tea õige, kui ma juba Merd suure tähega kirjutan, äkki peaksin ka Jumala suure tähega kirjutama? Ah, mis???). 
Kindel on see, et täna oli väga tegus päev. Telefon vastuvõtus muudkui helises. Küsiti, uuriti, broneeriti. Inimesed on kevade tuleku puhul elule ärganud ja liikvele läinud. Silmasime täna läbi restoraniakna oma hoovis väga palju jalutajaid, käestkinnikõndijaid ja Meretorni otsa ronijaid. Südakevad on tõesti käes! Lõpuks ometi!
.
Päev õhtus, hakkasin oma asju selleks päevaks jälle koomale tõmbama. Järsku kuulen, et Sveta ja Eva hüüavad pool summutatud häälega: „ Terje, tule siia! Tule ruttu siia!“. Taipasin, et pean kiirelt fotoka kaasa haarama, sest muidu nad sellist summutajahäält ei kasutaks. Oligi nii- üks ilus kohev orav istus meie, kuidas seda nimetada- murukulus või kulumurus :) ja näksis... käbi???
Ei julgenud eriti lähedale minna, kartsime ta ära ehmatada. Õnneks mu tublil Olypis Camedial on megazuum (aga kahjuks vaid 4 megapixlit- olen ajale kõvasti jalgu jäänud) ja me saime oravapoisi ilusti kaadrisse ja pildi peale. Kuid kahjuks ei olnud ta üks eri
line poseerija. Oli vaja kuidagi ta ohutult ta tähelepanu püüda, et kaadrisse üks tark oravapilk saada. Hüüdsin heleda häälega (muidugi, mitte päris nii heledaga nagu Vargamäe Krõõt): tšiki- priki... Ja ennäe-oravapoiss vaataski kaamerasse ja sain päris lahedad pildid. Aga küllap ta aimas siiski ohtu ja pani peagi puu otsa minema. Sealt sain ka veel mõned vahvad tšiki- priki kaadrid. Sinise taeva taustal paistiski ta kenamini välja.
.
Päev õhtus, hakkasin oma asju selleks päevaks jälle koomale tõmbama. Järsku kuulen, et Sveta ja Eva hüüavad pool summutatud häälega: „ Terje, tule siia! Tule ruttu siia!“. Taipasin, et pean kiirelt fotoka kaasa haarama, sest muidu nad sellist summutajahäält ei kasutaks. Oligi nii- üks ilus kohev orav istus meie, kuidas seda nimetada- murukulus või kulumurus :) ja näksis... käbi???
Ei julgenud eriti lähedale minna, kartsime ta ära ehmatada. Õnneks mu tublil Olypis Camedial on megazuum (aga kahjuks vaid 4 megapixlit- olen ajale kõvasti jalgu jäänud) ja me saime oravapoisi ilusti kaadrisse ja pildi peale. Kuid kahjuks ei olnud ta üks eri
line poseerija. Oli vaja kuidagi ta ohutult ta tähelepanu püüda, et kaadrisse üks tark oravapilk saada. Hüüdsin heleda häälega (muidugi, mitte päris nii heledaga nagu Vargamäe Krõõt): tšiki- priki... Ja ennäe-oravapoiss vaataski kaamerasse ja sain päris lahedad pildid. Aga küllap ta aimas siiski ohtu ja pani peagi puu otsa minema. Sealt sain ka veel mõned vahvad tšiki- priki kaadrid. Sinise taeva taustal paistiski ta kenamini välja. Orav purgis, seadsin sammud auto poole. Nuusutasin päikselist õhtuõhku ning hüüdsin üle õla tagasi: „Tüdrukud, nädalavahetuseks lubab kuni 18 kraadi sooja, peame Päikeseterassile mõned suvelauad, -toolid viima. Äkki soovib mõni seal hommikukohvi juua või päeva peale ninale päikest lasta!“, ja läinud ma olingi. Talvekumme suve omade vastu vahetama :)
.
