Jaa- jah... terve tee tööle sõites kissitasin silmi. Olin oma päikeseprillid kuhugi maha jätnud. Kevad on oma saabumisega küll väga kiirustanud ja pannud korraga voolama kõikvõimalikud lumevallid, hanged ja hangekesed, kuid ikkagi on maa veel kaetud valge lumega. Meil siin Idas oli ikka korralik talv, nii et kevad ikka paari päevaga sisse ei murra.
Kuhu ma jäingi... ahjaa, silmade kissitamise juurde. Ja kui ma suurelt teelt mõisa juurde ära keerasin ja juba meri paistma hakkas, siis oligi mu nikastus käes. Ere päikespaiste, valge maapind ja sini-sinine meri. Naksti. Silm oli kogu selle ilu küljes kinni ja peaaegu oleks teelt välja sõitnud. Supperluks. Tütarsaared olid ka kõik ilusti taamal näha.
Ühest küljest on muidugi hea, et nad nii kaugel on. Miks? Üks asi on see, et need kuuluvad Venemaale ja teine asi on see, et saarte kaldal on maas igasugu kola. Suurt kola. Ja õnneks ei paista see meie Meretornist vaatades isegi mitte binokliga kätte. Mul oli paar- kolm aastat tagasi õnn kaasa teha esimene laevasõit Sillamäelt Kotkasse.
Te võite ette kujutada, kuidas Suur- Tütarsaarest möödudes (või oli ta siis Väike- Tütarsaar) nägime suurt- suurt roostetanud laevavrakki külili nö. rannas.
See pilt oli nii õõvastav. Samamoodi silmanikastav. Aga koleduse kandi pealt. Mul peaks kusagil olema sellest ka pilt säilinud. Nii- käes :) Selline oligi- tonnide- tonnide viisi vanarauda.
Aga ega ma sellest ei tahtnud rääkida (mis aga ei tähenda, et ka seda lugu pole põnev lugeda- see on see miski, mis muidu silma eest varjule jääb).
Tahtsin täna kirjutada sellest, et meil tuli tööle uus tüdruk- Janne. Helistas mulle ükspäev m
obiili peale ja küsis, et kas meil töötajaid on tarvis. Ütlesin kiirelt, et tänan pakkumast, aga pole vaja. Jumala õnn, et ta jõudis täpsustada, et kas kokkasid kaaa pole vaja??? Kokkasid on küll vaja, väga on vaja :)
Niimoodi saimegi uue kokatüdruku. Leppisime kokku, et tuleb 01. aprillil tööle. Selle paari päeva jooksul jõudis ta mulle kaks vastamata kõnet teha, paar sõnumit saata ja meili kirjutada. Viimane küsimus oli essemmessis, et kui palju maksab bussipilet Sakale. Ma tõesti ei teadnud talle vastata. Ja tõesti ei teadnud ka seda, mida sellest tüdrukust oodata.
Esimesel tööpäeval oli ta sama aktiivne, kui minuga eelnevatel päevadel abivahendeidpidi suheldes. Uuris kõige kohta, muudkui päris ja samas oli selline rõõmurull. Tubli tüdruk- tüütas kõiki oma küsimustega ära, sai lühikese ajaga väga palju teada ja mis kõige peamine- tegi hulga tööd ära. Uhhh... läks vist selle tüdrukuga õnneks :)
.
Kuhu ma jäingi... ahjaa, silmade kissitamise juurde. Ja kui ma suurelt teelt mõisa juurde ära keerasin ja juba meri paistma hakkas, siis oligi mu nikastus käes. Ere päikespaiste, valge maapind ja sini-sinine meri. Naksti. Silm oli kogu selle ilu küljes kinni ja peaaegu oleks teelt välja sõitnud. Supperluks. Tütarsaared olid ka kõik ilusti taamal näha.
Ühest küljest on muidugi hea, et nad nii kaugel on. Miks? Üks asi on see, et need kuuluvad Venemaale ja teine asi on see, et saarte kaldal on maas igasugu kola. Suurt kola. Ja õnneks ei paista see meie Meretornist vaatades isegi mitte binokliga kätte. Mul oli paar- kolm aastat tagasi õnn kaasa teha esimene laevasõit Sillamäelt Kotkasse.
Te võite ette kujutada, kuidas Suur- Tütarsaarest möödudes (või oli ta siis Väike- Tütarsaar) nägime suurt- suurt roostetanud laevavrakki külili nö. rannas.
See pilt oli nii õõvastav. Samamoodi silmanikastav. Aga koleduse kandi pealt. Mul peaks kusagil olema sellest ka pilt säilinud. Nii- käes :) Selline oligi- tonnide- tonnide viisi vanarauda.
Aga ega ma sellest ei tahtnud rääkida (mis aga ei tähenda, et ka seda lugu pole põnev lugeda- see on see miski, mis muidu silma eest varjule jääb).
Tahtsin täna kirjutada sellest, et meil tuli tööle uus tüdruk- Janne. Helistas mulle ükspäev m
obiili peale ja küsis, et kas meil töötajaid on tarvis. Ütlesin kiirelt, et tänan pakkumast, aga pole vaja. Jumala õnn, et ta jõudis täpsustada, et kas kokkasid kaaa pole vaja??? Kokkasid on küll vaja, väga on vaja :)Niimoodi saimegi uue kokatüdruku. Leppisime kokku, et tuleb 01. aprillil tööle. Selle paari päeva jooksul jõudis ta mulle kaks vastamata kõnet teha, paar sõnumit saata ja meili kirjutada. Viimane küsimus oli essemmessis, et kui palju maksab bussipilet Sakale. Ma tõesti ei teadnud talle vastata. Ja tõesti ei teadnud ka seda, mida sellest tüdrukust oodata.
Esimesel tööpäeval oli ta sama aktiivne, kui minuga eelnevatel päevadel abivahendeidpidi suheldes. Uuris kõige kohta, muudkui päris ja samas oli selline rõõmurull. Tubli tüdruk- tüütas kõiki oma küsimustega ära, sai lühikese ajaga väga palju teada ja mis kõige peamine- tegi hulga tööd ära. Uhhh... läks vist selle tüdrukuga õnneks :)
.
1 kommentaar:
?
Postita kommentaar