Kaunist laupäevast päeva teile kõigile, armsad inimesed. Selline pilves ja vihmane ta on, aga- ah, mis sest- mõni mõis, nagu öeldakse... :)))
A, vot ei ole tegelikult mingi... mõni mõis :) Meie, Saka mõisast, on saamas uhke pärija endisaegsele hiilgusele... Fassaad kõik korda tehtud ja uksed, aknad ees. Natuke läheb veel aega, siis on väljast täitsa valmis.
Tavaliselt sõidan ma tööle ja töölt ära nö. AA ranna teed pidi. Siin mõned nädalapäevad tagasi, kui allkirjastasime Toila pargis turunduslepet, võtsin ma sinna suunda lühema tee, ehk siis piki meie mõisaparki ja läbi Saka küla. Endale üllatuseks nägin, et ehitajamehed olid majalt tellingud ja kiled maha võtnud ja välja oli "koorunud" õrn ja naiselik häärber :)) Suu jäi kohe lahti- nii ilus oli.
Kuna sel päeval oli mul suhteliselt kiire- terve suur seltskond ootas mind koos kolme kandikutäie suupistetega, mis tagaistmel minuga koos hoogsalt kurve võtsid, siis ei hakanud peatust tegema, et seda ilu fotoaparaadi plaadile jäädvustada. Aga sellest päevast hakkasin aparaati autos hoidma, et parajal momendil üks ilus klõps ära teha. Juuresolev pilt on tehtud 21. aprillil käesoleval aastal.
Küll oli aga siis mõni veoauto või traktor eksterjööril ees, või sadas vihma või sõitsin ma tööle minnes hooga Saka küla ristist mööda ja õhtul samamoodi hotelliväravast otse välja... hiljem alles lahti laksates, et oleks pidanud teise tee valima.... Aga eile oli seepäev, mil töömehed olid juba läinud, mil päike veel paistis ja ühtegi muud takistavat tegurit, et traktorite, et muu näol, mu plaani ei takistanud :)
Klõps ja klõps. Käes ta oligi- ilus ja ülevaatlik pilt meie uuest õrnades värvides mõisamajast. Tõeline iludus... Huvitav, miks ta mõjub mulle kui naisterahvas? Kas teile ka?
A, vot ei ole tegelikult mingi... mõni mõis :) Meie, Saka mõisast, on saamas uhke pärija endisaegsele hiilgusele... Fassaad kõik korda tehtud ja uksed, aknad ees. Natuke läheb veel aega, siis on väljast täitsa valmis.
Tavaliselt sõidan ma tööle ja töölt ära nö. AA ranna teed pidi. Siin mõned nädalapäevad tagasi, kui allkirjastasime Toila pargis turunduslepet, võtsin ma sinna suunda lühema tee, ehk siis piki meie mõisaparki ja läbi Saka küla. Endale üllatuseks nägin, et ehitajamehed olid majalt tellingud ja kiled maha võtnud ja välja oli "koorunud" õrn ja naiselik häärber :)) Suu jäi kohe lahti- nii ilus oli.
Kuna sel päeval oli mul suhteliselt kiire- terve suur seltskond ootas mind koos kolme kandikutäie suupistetega, mis tagaistmel minuga koos hoogsalt kurve võtsid, siis ei hakanud peatust tegema, et seda ilu fotoaparaadi plaadile jäädvustada. Aga sellest päevast hakkasin aparaati autos hoidma, et parajal momendil üks ilus klõps ära teha. Juuresolev pilt on tehtud 21. aprillil käesoleval aastal.Küll oli aga siis mõni veoauto või traktor eksterjööril ees, või sadas vihma või sõitsin ma tööle minnes hooga Saka küla ristist mööda ja õhtul samamoodi hotelliväravast otse välja... hiljem alles lahti laksates, et oleks pidanud teise tee valima.... Aga eile oli seepäev, mil töömehed olid juba läinud, mil päike veel paistis ja ühtegi muud takistavat tegurit, et traktorite, et muu näol, mu plaani ei takistanud :)
Klõps ja klõps. Käes ta oligi- ilus ja ülevaatlik pilt meie uuest õrnades värvides mõisamajast. Tõeline iludus... Huvitav, miks ta mõjub mulle kui naisterahvas? Kas teile ka?
1 kommentaar:
Ma olen juba mitu päeva seda maja jälginud ja täitsa elavalt kujutan ette, kuidas seal uste ja akende taga elu käib. Mul on kohati liiga elav kujutlusvõime :)
Postita kommentaar