Nii nagu iga teinegi hommik ärgates- veidike unest toibudes ja seejärel tirides sülle arvuti, mis eelmisest õhtust voodi ette põrandale ootama jäi, et vahepeal (uneajal) saabunud meilide ja ka ilmauudistega kohemaid kurssi saada. Esimene uudis, mis postimees on-linest vastu vaatas, oligi see, et täna, mõned minutid tagasi, oli olnud tohutu maagiline hetk. Ja mina magasin oma tohutu hetke maha! Mõelda vaid.... mis elu see on :))
Aga minu, ja veel hulga inimeste, maagilised hetked leidsid aset hoopiski nädalavahetusel, ja- jaa, räägin James Werts & Band´ist. Meie ettekandja Margit väriseb veel praegugi saadud emotsioonist ja vähemalt veel täna keskpäeval oli ta orkuti sõnumiks, et ta ei saa sündmusest üle ega ümber :)) Kes veel ei tea, siis kui kuulete lisaks Jamesi nimele kusagil ka Ivo Lille ja Tõnu Halliku nime, siis tasub minna! Kasvõi silmad kinni!
See, mis feelinguja muusikaga nad meie armsa restorani täitsid, oli lihtsalt sõnulseletamatu- kui juba kokk tuleb köögist välja baarileti taha kaasa tantsima, siis peab see midagi täiesti ja totaalselt head olema. Küsite, et milles see hea siis seisnes? Et kas mustas poisis, kas saksofonis- paljud peavad ju saksofoni väga seksikaks pilliks, või hoopiski kitarristi popis soengus? Jah, teil on õigus- kõiges selles ja mitte ainult!!
Muusikapalad, mida ette mängiti olid kõik tegelikult ju kõrvale rohkem või vähem tuntud. Kuid see esitus, need soolod, see improvisatsioon... See kõik oli kokku väga vägev kokteil... Jazzu vahele natuke Jamaicat, natuke Stingi, vürtsitatuna souli ja bossanovaga... Ei taha küll ühtegi eelmist esinejat solvata, kuid eks võib asjal ka viimatises maitse man`olla, aga tundus, et sel nädalavahetusel sai toimuma meie kõige- kõigem kontsert... Nii kahju oli, et muusikutel oli sel õhtul ees veel teinegi kontsert Tallinnas, nii ei saanud nad kauemaks jääda ega seltskonda sulanduda... Mis meie juures tegelikut tavaks on :)
Kusjuures ei maganud ma täna oma maagiat siiski maha. Tagantjärgi oli neid hetki lausa kaks- esiteks: päästsin täna kimbatusest kolm ilusat liblikat. Nad tulevad päikese kätte akna peale sooja ja ühel hetkel- pakun, et nad ise sellest arugi ei saa, on nad kuidagi sattunud täiesti teistsugusesse maailma, mis siis antud juhul oli minu armas sassis kabinet :)
Laperdavad oma õrnade tiibadega, mis on pika eluga juba pea et läbipaistvateks kulunud, kõigest jõust mööda aknaraami üles ja alla, uuesti ning uuesti, kuid pole sest tolku midagi... Ei oska nad samamoodi nõiduslikult (loe: maagiliselt) tagasi oma tuttavasse maailma sattuda... Siis peavad nad üle elama tohutu hirmu inimkäte näol, mis neile järjekindlalt lähenevad ja ta oma pimedasse pihku sulgevad. Aga siiski leiavad need narmendavad ja läbipaistvad tiivad niipalju jõudu, et trepi peal avatavatest pihkudest üles taeva poole tõusta... Teate, nii ilus oli- mu maagiline hetk :)Teine moment oli koju minnes. Suudan tihtipeale peale peale ukse lukku keeramist midagi tähtsat siiski veel oma tuppa unustada- täna võtit peale ukse lukustamist korraks veel käes hoides, enne kui kotipõhja ta ära panna, mõtlesin läbi, et kas kõik asjad said võetud. Kõige paremad on need momendid, kus lähen autoni ja... autovõtit pole. Või siis olen jõudnud juba väravast välja ja hakkan mobiili otsima. Korra on ka juhus olnud, kus tagasi keerasin, oma tuppa läksin, kuid siiski sealt telefoni ei leidnud. Uuesti autos siis oma kotisisu kõrvaistmele laiali laotades tuli telefon ikkagi kotisügavusest välja. Seega ei pööra ma kunagi enam enne tagasi, kui ma pole oma koti põhjalikult läbi otsinud...
Seekord siis veendusin veel ukse taga seistes, et kõik asjad on seekord õnnelikult kaasas ja jätsin adminni Kristiga "jadaega", ning astusin vapralt uksest välja. Vaatasin, et muru oli värskelt niidetud ja järg oli jäänud veidike siiapoole suvepaviljoni, märkasin veel niitmata muru sees valgeid vahvaid seenemütse. Ja neid polnud üks- terve muru oli hajutatult, kuid siiski täis selliseid vahvaid seenemikke :) Ei saanud muudmoodi,kui kiskusin kotist fotoaparaadi välja (pange tähele, see oli mul kaasas) ja hakkasin pilte klõpsima. Päike oli madalal ja ikka tekkis mõni vari fotoaparaadist endast seenemiku peale. Egas midagi, tuli külili hakata ja võte purki püüda läbi rohuliblede...Kätte sain! Minu teine maagiline hetk :) Hiljem autos rooli keerates tundsin, et sõrmenukid kihelevad- olin seeni läbi liblede pildistades end kõrvenõgesega ära kõrvetanud... Ojee... ma elan!! :)))
.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar