Loomulikult käib pealkirjas sisalduv vihje Roman Baskini poolt lavastatud ja peaosatäidetud :) etenduse "Intiimsed tehingud" kohta. Suurepärane rollimäng on selja taga. Kahekesi Epp Eespäevaga etendati nelja karakterit- koolidirektorit ja ta suhteliselt õnnetut naist, nende teenijannat ning aednikku, kes nagu hiljem välja tuli, kannatas ülekvalifitseerumise all :))
Seekordne etendus ei toimunud juba tavapäraseks saanud suvelaval. Mäletan, kui Baskin meil esimest korda käis, siis jooksime kahekesi koos terve mõisapargi risti ja põiki läbi. Siis veel üks kord ja veel kolmaski... Ta otsis "just seda õiget" kohta. Lõpuks leidiski kaks- ühe meie aibihoone ees ja teise Päikeseterrassil. Nii saigi I vaatus ühes ja II vaatus teises kohas olema.
Kuidas see Alan Ayckbourni sõnul oligi: Elu on umbes sama nagu jalgrattaretk, kus päev päeva järel pedaale sõtkudes võid ühel päeval mõista, et oled teelt eksinud ja ummikusse jõudnud. Kohe niimoodi ummikusse, et järgmine hetk oleks olla kraavis kõhuli maas... Sealt edasi oleks kaks võimalust, et kas püsti tõusta ja jälle edasi tupiku poole (valguse ootuses- lootuses tupiku ehk tunneli lõpus) rühkida või uus ja tasasem tee (tunnel) leida. Nii leitaksegi end ootamatult armastuskolmnurgast, mis nii tegelaskujudele kui ka publikule on ühtlasi põnev ja samas kurb- just nii nagu elu ise.Veebiaadressil www.kell10.ee on kirjas, et säästuajal on huumori pealt kokkuhoidmine rangelt keelatud. Samuti on sel kirjas ka kõik teised suveetendused, mis nn. projektiteatri poolt välja on tulnud. Käisin ise vaatamas Ohtu mõisas Aiapidu Aiast. Nüüd on suur huvi teada, mis samal ajal Majas juhtus. Kes mu sõnade tähendusele rohkem pihta tahab saada, uurigu ise järgi!
Iga etendus jääb meelde mingi oma asjaga. Meie mõisaaia etendustel osales nii mõnigi kass. Mõni oli tuttavam ja mõni mitte. Mingisugusel kummalisel kombel on lisaks meie uhkele mõisakassile Santsesele siginenud siia üks hall Niru. Ja mõlemal oli jultumust keset suuri rollitäitmisi otse lavale end nihverdada. Igaljuhul, nagu te ka eelnenud postitusest lugeda võisite, ei lasnud kassid end suurest rahvahulgast segada, ei näitlejad kassidel end eksitada ja publik muudkui jälgis rõõmsal ilmel mängu :)
Minu enda kõige lemmikum osa kogu spektaaklist oli see hotelli restoranis tee pakkumine. See ahastus ja armastus endise aedniku silmis ja kehakeeles: "No võtke ometi veel teed! Jooge, jooge palun veel natuke!" see tähendas, et jää veel viivuks, mul on sulle niipalju öelda... Oligi naljakas ja samas natuke ka kurb... just täpselt nagu elu ise :)PS. Neile, kes etendusele ei jõudnud, minu kindel soovitus: Kui kusagil peatselt jälle tuleb see tükk mängimisele, siis minge kindlasti, sest säästuajal huumori pealt kokkuhoid on ju teadupärast tõeline koonerdamine!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar