Puhkusepuzzle venitab suve pikemaks :)

Jah, just- preagu tegelen uudiskirja laialisaatmisega... Ilmajaam, keda kunagi küll 100%- liselt võtta ei saa, lubab sooja ja pikka sügist. Mina kaldun aga siiski ilmajaama pigem uskuma kui mitte uskuma... ja nagu meie suvistest kultuuritoimingutest tagasivaatavalt õppida võib- mõõdukas optimism päikeselise ilma suhtes õigustab end siiski ära- kõik meie kontserdid ja etendused kulgesid ilma vihmata... :)

.

Seetõttu otsustasime siin, et pikendame oma seni veel kuni 31. augustini läbi Kalevatraveli kehtivat puhkusepuzzle paketti septembrikuusse. Kuid sel korral siis reisibürood mitte asjasse segamata, vaid teeme seda ise. Otse ja omadega! Terve septembri!

Hind jääb samaks, paketi sisu jääb samaks... :) Olge head- nüüd tuleb tulla!

.

Etterutates vihje veel põnevale, tegustat suve kokkuvõtvale toimingule, 5. septembril. Täna sellest siin pikemalt ei kirjuta, aga meie kodukal on juba info väljas ;)
http://www.saka.ee/

Valgre maagiline õhtu...

Kell on veidi üle südaöö, istun voodis- läpakas süles ning käepärast kruus kuuma teega. Soe vann on juba võetud ja nii mõnus on oma maagilist Valgre- õhtut niiviisi pikendada... jagades emotsiooni siinkohal teiega :)

Tean, tean- nii mõnigi teist mõtleb, et midagi muud ei ole teha või??? Ah, ma olen kord juba selline :) Üks asi on ka see, et kui juba fotoaparaadi välja võtan ja pilte teen, siis tahan samal õhtul niikuinii vaadata, et mis siis ka pildile jäi... ja niimoodi võitegi suurema osa postituste alt leida päris hiliseid kellaaegu...

Sättisin ennast seegi kord ise pileteid müüma, siis näen ära kõik kohaliku rahva ja saan ka inimeste meeleoludest osa. Seekordne kontsert oli väga rahvarohke. Poole viie ajal saatis Kontserdimaja Keio mulle sõnumi, et eelmüügist oli selleks ajaks müüdud juba 53 piletit. Meilt hotellist oli tellitud 42 ja praegu tean seda, et päris paljudele inimestele müüsin ise kohapeal.

Inimesed tulid ja imestasid, et kuidas piletihind, 50.-krooni nii kontserdi kui kino eest, nii madal on? Et muidu poleks ehk tulnudki... Mul oli heameel siis ja ka nüüd siin blogiveergudel öelda, et Kohtla vald pani oma õla kontserdikorraldamisele alla ning Kontserdimaja poolt toodud kinotehnika arvelt saime ka sponsorikorras hea hinnaga võimenduse Mattiseni lauldud lauludele taha :) Ühtsuses on jõud! Muide, aga niiviisi me siin Ida- Virumaal toimetamegi. Kogu aeg- kõik koos :)

Kui palju aga kõik kokku oli, polnud mahti arvutada, tahtsin ise võimalikult palju nii Mihkel Mattiseni kontserdist kui ka öökinost osa saada.... Pakun praegu umbes, et.... 137 tükki. Loen homme ära, siis lisan siia ka ige numbri, eks :)

Esimese asjana, mis Mihkli lavaleasudes silma paistis, oli erekollane päikesevihk, mis oli endale "pesa" teinud just Jõhvi Kontserdimaja bänneri kollakas- rohelise tausta peale. Näe, Päikesejänku :), just nii ma seal mõtlesin ja läksin seda "jänkut" fotokasse püüdma...

"Helmi, mulle õpeta, kuidas saaks kord minust tantsija, sest on vallanud mind dzässirütm ning see võluv muusika."

Üks esimesi laule, mis meie laululavalt Mihkel Mattiseni esituses kõlas, oli Helmi. Mulle endale on see laul juba ammusest lapsepõlvest meeldinud, nimelt, mu vanaema nimi on ka Helmi :) Saime ka tänu Mihkeli jutuvestmistele laulude vahepeal teada, et see on üks vähestest rõõmsatest lauludest, mis Valgre sulest noodipaberile sai pandud... Seda suurem sai mu äratundmine ja rõõm...

"Ma tõstan klaasi, sest olen täna kurb. Ma tõstan klaasi, sest pettis mind mu arm. On keegi teine keda armastab ta on keegi teine ja ma nõnda üksinda..."

Nii, nagu ei oska ma seletada, mis põhjusel vihkan ma laulu: Sind ainult palun isa, ära joo purju ennast..., siis Valgre "Joogilaul" meeldib mulle küll väga... Kas asi on meloodias või harmoonias või sõnades, ei oska ma öelda :) Ja jällegi tänu Mihkli heietustele palade vahepeal saime teada, et see Joogilaul on esialgses variandis olnud puhas viinavõtmise lugu.

"Ma võtan viina, su terviseks mu neid, et õnne saaksid sa leidma eluteel. Mis sest et jäädvalt sinust lahkuma ma nüüd pean ma võtan viina soovides sul head."

Mihkel Mattisen sai suure ja rõõmsa aplausi osaliseks. Jättis ära selle osa, kus peale viimast laulu lavalt ära minnakse ja tagasi tullakse ning esitas omapoolse aranžeeringu Helmist... ja Bachist?

Kell üheksa algas kinoseanss. Ei müüdud seegi kord ei popcorni, ei coca- colat. Saka mõisa Suvepaviljon oli jällegi pakkumas kuumi jooke, pistaatsiasaiakesi ning Vana Tallinnat... :)
Ning kõik need publiku hulgast, kes minu kombel varustasid ennast tõsise talvise sulejopega, ei pidanud külmatundega võitlema, ja said 100% filmi nautida... Tõsi ta oli- õhtud on juba väga külmad.

Mul endal oli filmi näha juba teine kord, kuid arvatavasti umbes samal ajal, kui ta filmitud sai ja kinolinadele paiskus- seega siis 1993 aastal. Või nii. Aga täna oli kõik teistmoodi.

Peale selle, et kinosaal õues asus, oli hoopis omamoodi see, et rohutirtsud siristasid keset kinoseanssi põõsas. Siis oli teisiti veel ka see, et hiljem pimenedes langes nii mõnigi- arvatavasti uudishimulik täht. Perseiitide sadu, noh :) Ühesõnaga mõnus sume augustikuu kinoõhtu... Ainult külm oli... Usun, et suurem osa öökinosõpru kiirustas koju kuuma vanni- nii nagu minagi...

A, muide- mis te arvate, mis meloodiat ma praegu endamisi ümisen? ;)

"Intiimsed tehingud" õnnelikult selja taga...

Loomulikult käib pealkirjas sisalduv vihje Roman Baskini poolt lavastatud ja peaosatäidetud :) etenduse "Intiimsed tehingud" kohta. Suurepärane rollimäng on selja taga. Kahekesi Epp Eespäevaga etendati nelja karakterit- koolidirektorit ja ta suhteliselt õnnetut naist, nende teenijannat ning aednikku, kes nagu hiljem välja tuli, kannatas ülekvalifitseerumise all :))

Seekordne etendus ei toimunud juba tavapäraseks saanud suvelaval. Mäletan, kui Baskin meil esimest korda käis, siis jooksime kahekesi koos terve mõisapargi risti ja põiki läbi. Siis veel üks kord ja veel kolmaski... Ta otsis "just seda õiget" kohta. Lõpuks leidiski kaks- ühe meie aibihoone ees ja teise Päikeseterrassil. Nii saigi I vaatus ühes ja II vaatus teises kohas olema.

Kuidas see Alan Ayckbourni sõnul oligi: Elu on umbes sama nagu jalgrattaretk, kus päev päeva järel pedaale sõtkudes võid ühel päeval mõista, et oled teelt eksinud ja ummikusse jõudnud. Kohe niimoodi ummikusse, et järgmine hetk oleks olla kraavis kõhuli maas... Sealt edasi oleks kaks võimalust, et kas püsti tõusta ja jälle edasi tupiku poole (valguse ootuses- lootuses tupiku ehk tunneli lõpus) rühkida või uus ja tasasem tee (tunnel) leida. Nii leitaksegi end ootamatult armastuskolmnurgast, mis nii tegelaskujudele kui ka publikule on ühtlasi põnev ja samas kurb- just nii nagu elu ise.

Veebiaadressil www.kell10.ee on kirjas, et säästuajal on huumori pealt kokkuhoidmine rangelt keelatud. Samuti on sel kirjas ka kõik teised suveetendused, mis nn. projektiteatri poolt välja on tulnud. Käisin ise vaatamas Ohtu mõisas Aiapidu Aiast. Nüüd on suur huvi teada, mis samal ajal Majas juhtus. Kes mu sõnade tähendusele rohkem pihta tahab saada, uurigu ise järgi!

Iga etendus jääb meelde mingi oma asjaga. Meie mõisaaia etendustel osales nii mõnigi kass. Mõni oli tuttavam ja mõni mitte. Mingisugusel kummalisel kombel on lisaks meie uhkele mõisakassile Santsesele siginenud siia üks hall Niru. Ja mõlemal oli jultumust keset suuri rollitäitmisi otse lavale end nihverdada. Igaljuhul, nagu te ka eelnenud postitusest lugeda võisite, ei lasnud kassid end suurest rahvahulgast segada, ei näitlejad kassidel end eksitada ja publik muudkui jälgis rõõmsal ilmel mängu :)

Minu enda kõige lemmikum osa kogu spektaaklist oli see hotelli restoranis tee pakkumine. See ahastus ja armastus endise aedniku silmis ja kehakeeles: "No võtke ometi veel teed! Jooge, jooge palun veel natuke!" see tähendas, et jää veel viivuks, mul on sulle niipalju öelda... Oligi naljakas ja samas natuke ka kurb... just täpselt nagu elu ise :)

PS. Neile, kes etendusele ei jõudnud, minu kindel soovitus: Kui kusagil peatselt jälle tuleb see tükk mängimisele, siis minge kindlasti, sest säästuajal huumori pealt kokkuhoid on ju teadupärast tõeline koonerdamine!

Kassid massistseenides!

Läbi Estraveli müüsime kontserdiaketti, kuhu siis peale piletite kuulus ka õhtusöök ning majutus. Kui juba Estravel on asjasse on segatud, siis on alati palju inimesi platsis. Peaaegu terve meie maja oli täis siginat ja saginat- administraatoril olid käed- jalad kuhjaga tööd täis...
.
Ainus, kellel ei paistnud mitte millegagi midagi pistmist olema, oli muidugi... kolm korda võite arvata... meie mõisakass Santsu. Ta magas kogu pealelõunase päeva oma tugitoolil maha ja ei liigutanud kõrvagi, kui kõik see rahvas end sisse registreeris. Lasi end vaid paitada ja sügada... pööras kord ühe külje ette, kord teise ja võttis kogu asja, nagu juba mainitud, väga lõdvalt...

Seetõttu oligi väga lahe vaadata kassi ilmeid (!!!) vahetult enne seitset, ehk enne etenduse algust, kui tal lõpuks ometi kõik küljed pikast lösutamisest ära olid väsinud, ja ta õue end sirutama loivas. Santsu vaatas SUURTE silmadega ärevalt paremale ja vasakule. Istus kohe maha ja keerutas oma pead pontsiku kere otsas ikka ühele ja teisele poole. Kusjuures, tema kõrvad käisid iserada. Kui üks kõrv püüdis heli "lavapoolt", siis teine parkla poolt, ise aga vaadates samal ajal ehmunud näoga kohtadele liikuvaid inimesi... :)))

Peagi, etenduse algades, selgus, et meie Santsu ei olnud selle õhtu ainus staarkass, kes kiirelt olukorraga harjus ja end "lavale" pressis... Üks isehakand hall Niru oli ka.

Igaljuhu- nii kassid kui ka näitlejad olid oma ülesannete kõrgusel ja mõlemapoolselt tehti nägu, et niimoodi pidigi kogu see lugu olema. Kassid massistseenides! :)

Armastus on armastus on armastus...

Jah, sellise pealkirja panin tänasele loole... Mult on tihtipele küsitud, et kust võtan ma need teemad, millest kirjutada. Viimasel ajal on tõepoolest veidi lihtsam olnud veebipäevikut pidada, sest lood tulevad ise meie majja või siis minu juurde... See oli nüüd siis kõikide nende suveürituste kohta, mis meie hoovist on läbi käinud ja käimas veelgi ning mis kõik on kenasti kajastatud ette ja ka tagantjärgi.

.

Tänane lugu on sündimas sellest, et nädalavahetusel jätsin ühele heale hotellikülalisele tuppa kingituseks raamatu, mis kuulub muidu meie romantikapaketi juurde. Raamat, mille autoriks on Erich Fromm ja pealkirjaks "Armastuse kunst".

Miks just see raamat romantikapaketi juures? Miks üldse raamat romantikapaketi juures- alustan vahest sellest. Inimesed, kes tellivad ja ostavad romantikapaketi, kas tähistavad oma romantilisi tähtpäevi või loovad uusi. Igal juhul peaks olema see päev tagantjärgi meenutatav.

Väga kahju oleks, kui romantikapakett sisaldaks pelgalt vahuveini ja puuvijavalikut toas ning grupimenüüst leiget valikut restoranis. Mäletan vägagi hästi, kuidas sattusin ise sellise sisuga ühes teises hotellis paketti ostma ja hindasin selle romantikute jaoks suhteliselt lahjaks...

Saka Cliffi romantikapakett on meie maja pakutavate hulgast kõige vanem ja samas ka kõige populaarsem. Aja jooksul on veidi küll selle sisu muutunud. Oleme midagi lisanud ja midagi ära võtnud- seeläbi oleme paketi ka oma külalistele taskukohasemaks muutnud- aga nii, et siiski säiliks emotsioon. Ma ei tahaks kõiki üllatusi ära rääkida, aga peale raamatu on neid paketis veelgi.

Ahjaa- raamat... avastasin selle juhuslikult oma psühholoogiaõpingute käigus allikmaterjale diplomitööle otsides, kuna Eric Fromm on eelkõige psühhoanalüütik ja seejärel kirjanik. Vihje sellest, armastust mitme nurga alt käsitlevast raamatust, sain aga meie hotellikompleksi sisekujundalt Mareliis Raidilt (suured soojad tervitused talle siinkohal).

Erich Frommi raamat räägib sellest, kuidas jõuda tõelise armastuseni ning et see armastusetunne pole midagi sellist, mis iseenesest meie peale tuleb. "Kaasaja inimene januneb armastuse järele, kuid tema püüdlused jäävad viljatuks, kui ta ei tunnista teel armastuseni distsipliini, keskendumist, kannatlikkust ja ülimat hoolitsust."
.
Huvitav oleks veel ehk ka teada, et Erich Frommi elutööks muuhulgas oli Sigmund Freud teoorite ümberlükkamine. Freudi arvates ei eksisteerinud meelelist armastust- tema arusaamade järgi olid kõik inimeste arenguetapid ja ka instinktid tingitud seksuaalsusest. Ehk eluskaalale laialilaotatuna põhines terve elu ja olu sugutungil ja surmahirmul.

Seega on eriti nauditav lugeda Frommi raamatut, mis on omamoodi nagu õpik armastamise maailmas. Mulle imponeeris väga teooria, et tõeliselt armastada saavad lahked, rõõmsad, optimistlikud ja eelkõige ennast armastavad inimesed. Inimesed, kes ei teeni armastamisega mingitki kasueesmärki, inimesed, kes oma mõtetes on vabad... Vähem viha, meeleheidet, kadedust ja kättemaksu...
.
Leidsin, et see raamat levitab suurepärast sõnum, kuidas eelkõige olla parem inimene ja seeläbi saada ka tõelise armastuse osaliseks. Ja olgem ausad, mis sobiks veel paremini romantikapaketi juurde kingituseks ja mälestusesemeks. Samuti ka headele külalistele kinkekotti peitmiseks.

Kellel nüüd tärkas huvi kõnealuse raamatu vastu, siis loomulikult pole ainus viis seda endale saada meie romantikapaketti tellides :) Kindlasti on ta olemas suuremates raamatupoodides- Rahva Raamatus ja Apollos. Samas, on seda võimalik ka interneti teel tellida http://www.pegasus.ee/

Rõõmsaid äratundmisi raamatust!

.

Kommentaar eelmisele Paabeli loole... :)

See oli nii ilusti kirjutatud, seega tahtsin, et, teie, kallid lugejad, sellest ka KINDLASTI osa saaksite. Seega ei saanud ma riskida asjaoluga, et see kaunis emotsioon loo lõppu kommentaari alla peitu jääb... Copy´sin ta nüüd siia. Loodan väga, et kommentaari autor ei pahanda... Langeva tähega pildi otsisin internetist seda kaunist kirjatükki lisaks läbipaistvatele trepiastmetele illustreerima :)

"Tere! No mis siin rääkida... Paabel oli tõesti mõnus ja lahe. Ei jõua ära kiita, et ma sel õhtul sõbrantsi kuulda võtsin ja koju ei jäänud. Ilm oli ka suurepärane ning boonusena lisaks veel halod õhtuses taevas, mida ma esmakordselt nägin. Super!!! Endalegi suureks üllatuseks avastasin end ühel hetkel tornist. Olin taaskord ennast ületanud ja mööda läbipaistvat treppi kõrgustesse roninud. Ehkki olin seal ka korra varem käinud, oli see ikkagi eneseületamine. Ja ma ei kahetse. Kahju on hoopis neist kes, pärast kontseti kohe koju läksid.

.

Aga minu hing ei saanud rahu ja nii otsustasime tagasiteel sõbrantsiga seda sumedat suveööd veel nautida... Seadsime ennast rõdul sisse, korkisime lahti hõrgutava veini ja tundsime suvest mõnu! Pika istumise peale hakkasid tähedki särama ja siis käis järsku silmanurgast erk siuh! mööda. Õnneks jõudsin ma ühe soovigi soovida. See oli siis esimene langev täht sel suvel, mida nägime!Noh, nüüd olen nii Paabeli lummuses, et ei saa enam pidama:)

PS: Igavesti vahva blogi on üles seatud! Edu ja jõudu kõigile!"

Aitäh heade sõnade eest... :)
.