Uus tüdruk...

Mis ta nimi oligi? Kairi? Pairi? Nairi? Aaa- ah, et Kairi! Oh- hoo. No muidugi Kairi :)))

Nali, nali... Kairi on meie majarahvale ju teada tuntud tüdruk . Ta töötas meie juures ka 2007 aasta suvel- teenis suvega väheke taskuraha, et kõrgkooliks igati valmis olla ja enne intensiivset kooliaega ka natuke intensiivsele puhkamisele kulutada. Kui pole raha, siis pole ka vahvat suve. Paraku. Peaks siinkohal vist turismihõngulise vanasõna genereerima... Hmmm.... :)

Niisiis on kool läbi ja KES ütles, et noored ei tule Ida- Virumaale tagasi??? :) Tulevad küll! Peaks veel mingitpidi seda protsessi stimuleerima, et see niimoodi jääks ja jätkuks.

Nüüd saab peatne kõrgharitud tütarlaps teooriale ka praktikat peale- noh, et kuidas asjad tegelikus elus käivad.

Viimases Äripäeva lisas "Juhtimine" kirjutati, et ei endistel tööandajatel ega töövõtjatel tasu peljata endist töötajat või siis endist töövõtjat uuesti üles otsida. Tänasel päeval on sobival töötajal väga keeruline sobiv töökoht leida ja vastupidi muidugi ka. Töökuulutuste peale laekub tohutu hulk tööletahtjaid, kelle hulgast ON väga raske üles leida seda kõige sobivamat. Seetõttu on endise töötaja värbamine valutu üleminek, ilma, et töörütm kannataks, et väljaõppele ressurssi raisataks ja ilma, et teeninduskvaliteet kannataks.

Mina mõtlesin siitmaalt aga siis edasi, et tööandjad ja -võtjad lähevad ju väga erisugustel põhjustel lahku. Töötaja poolt siis enamasti seetõttu, et pakutakse uut tööd kas parema graafikuga, parema palgaga, uus töökoht asub kodule lähemal või soovitakse uut väljakutset. Tööandja poolt praeguses majandussituatsioonis siis seetõttu, et kulude kokkuhoiust tingituna muudetakse struktuuri ja inimesi peab koondama.

Annaks jumal mõlemale poolele, et seesuguste lahkuminekute peale ei solvutaks, et jätkuks mõistust rahumeelselt ja väärikalt laili minna. Iial ei tea, millal tuleb teine ring- kas samal alal või siis juba mõnel teisel, kus endisest tööandjast võib ühtäkki väga kasulik klient saada või endisest töötajast koostööpartner. Kole lahkuminek aga välistab klindiktulemise/ olemise ja potentsiaalsest koostööpartnerist võib saada kole konkurent.

Toon teile ühe näite- arvan, et mingi 4 aastat tagasi keset suve (loe: hooaja tipul) tuli minu juurde tookordne ettekandja ja ütles, et ta peab nädala jooksul tööst vabaks saama, sest ta sai kusagil lähivälismaal töökoha lapsehoidjaks. Mõistsin noort tütarlast ja raske südamega tulles vastu ta soovile (vastasel korral oleks see uus tasuv töökoht käest libisenud) vabastasin ta paari päeva pärast poolte kokkuleppel töölt, pannes allesjäänutele suurema koormuse ning ise uut töötajat otsima asudes soovisin lahkujale tuult tiibadesse ja edu uuel ametil. Meie saime hakkama...

Nädalapäevad hiljem sattusin aga koostööpartner/ konkurendi restorani sööma ja oh minu üllatust- seesama neiu jooksis ummisjalu pea maas taharuumi minu pilgu eest peitu. "Valetas, kurrat!", nentisin mina ja lahterdasin piiga tühiste hulka.

Miks ma sellest kirjutan? Sest sattusin nädalavahetusel maakonna peal ringi liikuma ja samas restoranis õhtust sööma. Ka see neiu oli tööl- arvan, et tal oli kael kange töökohustuste tõttu minu lauast õhtu jooksul 20 korda mööda kõndida ja pilku vältida. Miks ta seda teeb, ei tea- tere võiks ju öelda. Aga selge on see, et siinkohal teist ringi ei tule. Ei nii, ei naapidi.

Seega, palju õnnestumisi ja kordaminekuid esimesel ringil ja juhul, kui- siis ka mõistupäraseid teisi ringe!