Mõtteid turundamisest...

Hei, hei...

Nii hullult tempokat nädalat ma sellest aastast isegi ei mäleta (viimane kord oli enne aastavahetust), nii töö juures, kui koju jõudes "töö juures". Mul oli vaja teha lühikese ajaga 4 kujundust. Estravellerisse, Maalehe reisierisse, venekeelsesse The Baltic Triangel´isse ja kõige lõpuks oli vaja õigeaegselt trükki lasta Touresti infoleht. Seega jätkus minu tööpäev hilise ööni kodus diivanil- tekki mähituna, kõrval kõik eluks vajalikud asjad, nagu mobiiltelefon, kodutelefon, telekapuldid, fotokas, USB-juhe, kohvi- või teetass ja kõige tähtsam töövahend- arvuti süles.

Üks asi on küll osta soodsat reklaami erinevates väljaannetes, kuid teine asi on see sõnum, mida seal levitada. Kui ikka midagi uut välja pakkuda ei ole, siis niisama reklaamida, et teate- meil on siin huvitav hotell, pole ka mõtet. Tükk aega ei tulnud mul jällegi mingit mõtet pähe... Hmm...

Selle kuue aasta jooksul (issand- jumal, mul tuli alles nüüd meelde, et mul sai ju 1. veebruaril Sakal 6 aastat täis!!! Aga palju õnne mulle!) on juba kõikvõimalikud kooslused erinevateks pakkettideks seotud ja iga korraga läheb üha raskemaks uute välja mõtlemisega... Küll on olnud majutus + bassein + massaažitugitool; küll on sama põhivalem ja + piknikukorv; küll + valgusteraapia ja + vannid...

Õigupoolest nende vannide juurde mul see mõte oligi takerduma jäänud. Vann, vann... hmmm- päris piimavann... Mis internett kirjutab päris piimaga piimavanni kohta... ohoo- nii palju kirjutab! Ja seal ei käigi ainult piim, vaid ka meresool ja mesi ja paar tilka eeterlikku õli- õlil on tegelikult mitu tähtsat funktisooni kogu selle piimavanni juures, esiteks neutraliseerib see piimast jääva maalõhna :) ja jätab naha lõhnavalt niisutatuks, teiseks on see, et tänu sellele paarile tilgale õlile on vanni hiljem mitu korda lihtsam puhastada.

Kodus jändasin kolm päeva nende kujundustega ja töö juures ajasin muid hotelli ja ka viruturunduse asju. Lahe- seega saavad nüüd minu maitse ja mõtte järgi kujundatud Ida- Virumaa postkaardid ja üks lahe bänner, mille taha minnes ja pea vastavasse avausse pannes, saab ühe vahva pildi sõpsidest klõpsata :)

Ja seda kõike püüan turundada läbi eestluse ja kohaliku rahvusliku eripära- see mulle meeldib. Kas teate üldse, milline on Jõhvi naise seelikumuster? Ei tea? Mina ka ei teadnud kuni selle hetkeni, kuni mõtlesin enda jaoks välja, et I- Virumaad on vaja läbi eestluse turundada. Näete, selline rõõmus muster! Tänud Kristile Toila Spaast, kes selle mulle kätte juhatas :)

Kusjuures tänases lehes, laupäevases Põhjarannikus siis, kirjutatakse ühest noorest Toila piigast, kes valmistab rahvarõivaid. Ja just kohalikke. Ta alustab lausa lõnga värvimisest ja kanga kudumisest. Ja seal artiklis ta kiidab ka, et Jõhvi triip on nii ilus- kuni 9 värvi!

Siin kõrval nüüd esmane eskiis sellest bännerist, kust inimesed hakkavad end rõõmsalt fpildistada laksma. Põhimuudatused lasin kaevuri juures teha. Esiteks- kiiver kuldseks! Eks ole põlevkivi ju pruun kuld ja Viruturundajad on kuldseid kiivreid kasutanud juba aastajagu- nii eelmisel messil kui ka Laululahingus. Siis lasin selga joonistada tunked ja püksisääred saabastest välja tuua. Idee selles, et vältida juhuslikku kokkulangemist venepärase rõivastumisega. Tüdruku seelikus on Jõhvi triip esindatud ja kujunduses karukella ka! :) Lõplikku varianti pildistamisbännerist saab siis näha messil kohapeal!

Ahjaa- meil Viruturunduses oli ju tohutu diskussioon, et kas turundada läbi eestluse või läbi mutlikultuursuse. Inimesed siin, kes kiidavad meie piirkonna multikultuursust, ei saa aru, et see siseturisti siia ei meelita. Kui nad aga ON juba siin, siis vaatavad meeleldi meie multikultuursed objektid ja tantsu-, laulukollektiivid ka üle. Aga siiameelitamine selleks, et sünniks otsus kas minna Ida- Virru või Valka, peaks minu arust olema tõendamine, et see siin on samamoodi eestimaa osa, räägitakse eesti keelt ja ollakse eestimeelsed. Te ei usu või? Arvate, et kõik teavad seda... teavad, aga muuhulgas ka seda, et nende eelarvamus paiga suhtes on suur ja et siin selle paiga maine on kehva. Üldlevinud müüdid, mis I-Viru kohta käivad, on järgmised:

• See on kaugel!
• Seal pole midagi teha- igav!
• Seal on palju venelasi :(

Rohkem polegi esialgu vaja.

Aastajagu vana on meie uus slogan- "Ida- Virumaa: Lähemal kui tundub, lahedam kui arvad!" See aitab kummutada kahte esimest müüti. Muidugi ei jäta me müütide murdmist pelgalt slogani ülesandeks, vaid oleme kokku pannud aukartust äratava ürituste kava, mis muudkui täieneb. Vaata siit: ÜRTUSTE KAVA. Ja teinud selle ka nüüdsest nähtavaks www.elu24.ee, mis postimees on-line alt inimesteni satub. Siiamaani olid seal vaid VIRUMAA uudiste all Lääne- Viru tegemised ja toimetamised.

Aga see, et meil on palju venelasi siin, seda kuvandit päris ümber lükata ei saa, küll aga saab seda pehmendada, turundades vastukaaluks Jõhvi triipu, karukellamustrit (mis pildi peal näha), jne.. võimalusi on palju... Põhiline, et eestlust ja rahvuslikkust.

Kohapeal on aga võimalus turisti üllatada piirkonnale iseloomuliku multikultuursusega. Aga minu arust ei saa multikultuursust rakendada selle vankri ette, mis peaks siseturiste Ida- Virusse tooma. Pakun, et see ei tööta. Või siis mitte nii tõhusalt, kui turundades piirkonda eestlusega.

Ja panengi sellega oma tänasele jutule punkti-suure sinise karukellaga :)