Jah, nüüd on laulupidu ja paepäev läbi. Tuul on vaibunud, kõik kaunid rahvariides
naised ja mehed, noored ja vanad on läinud, territooriumi pealt on kõik tuule poolt pillutatu kokku korjatud ning murdunud puud saetud, lõhutud, kokkukorjatud ning murud riisutud. Laululava kaunistanud lillekompositsioonid on toodud hotellimaja ümbrust kaunistama.
Aga laul jäi- pargipuude latva, lillepeenarde vahele, mõisakassi saba külge. Laulusamba otsa helisema :) Seal Suvelava augus saab ka tuul nüüd helisema, kui läbi noodivõtme puhub. Vihmasabin saab ka hoopiski teistmoodi heli. Lumehelbed hakkavad läbi noodivõtme laskudes tantsima. Sihuke lugu saab nüüd olema- täiesti teistmoodi, kui enne. Miski ei ole enam endine.
Nii nagu ei ole enam värava kohal kõrgumas kaunist kastanit, nii pole ka miski muu peale Laulupidu siin endine. Ajaarvamine sai ka uue nullpunkti- enne ja pärast laulupidu :) Tore ju!
Just täna lõin käed kontserttuuri "Seitse häält" lõppkontserdi toimumise kohta meie Suvelaval 15. augustil! Selle ajani on küll aega, aga vahepeal saab meie hoovi eri nurkades ja paikades näha kuulda Peeter Rebast Päikeseterrassil "Helimaastikega", seal samas ka Ivo Lille koos Tõnu Naissooga, Gerli Padarit Suvelaval ja Politsei- ning Piirivalveorkestrit karavaniplatsil tattood tegemas "7 linna muusikafestivali" raames....
Üks helin meil heliseb nüüd rinna sees...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar